Hea teada

Meie rännak Gruusias algab Tbilisi ja väävlivannide kogemisega, aga kulmineerub Svaneti erilise loodusega mägede vahel. Gruusias kohe on midagi, mis tõmbab sinna ikka ja jälle tagasi. See on imeline reisisihtkoht – võimsad Kaukaasia mäed, suurepärane Gruusia köök ja muidugi ülisõbralikud kohalikud grusiinid, kes kohtlevad sind ka esmakohtumisel kui vana sõpra. Loodus on seal nii võimas ja küllaltki metsik ning puutumatu.

Tbilisi termaalveed ja Svaneti matkarajad

Eestlasi ja grusiine ühendab kirg sauna vastu – kui meil on leil ja viht, siis neil on mineraaliderikas termaalvesi. Alustame oma rännakut Tbilisi Abanotubani väävlisaunade kuplite alt, kus iseloomulik mädamunahõnguline väävliaroom juhatab teed maapõuest pulbitsevasse 45 kraadisesse väävlivanni.

Tõeline elamus on aga traditsiooniline pesemisrituaal: kareda kindaga kooritakse nahk puhtaks ja siidiseks. Tekib soe lapsepõlve tunne, kui vanemad meid vannis küürisid. Sellele järgneb vahumassaaž, kus „padjapüüri“ õhus keerutades, loovad pesijad tiheda ja pehme vahupilve. Pärast väävlivees ligunemist ja puhtaks küürimist on keha ja vaim valmis vahetama linna väävliauru karge mäestikuõhu vastu.

Edasi võtame oma matkareisil suuna Lääne-Gruusiasse ajaloolisse Svanetisse, mis on matkajate paradiis. Svanetis on arvukalt matkaradu, meie läbime 4-päevase Gruusia ühe kõige ilusama matkaraja Mestiast Ushgulisse. Kokku matkame kerge kotiga 52 km ja ööbime ajaloolistes ja arhailistes külakestes mägede vahel.

Vaade Mestiale, taamal terendamas kuulsad Svaneti tornid

Matka alustame Svaneti “pealinnast” Mestia linnakesest, mis meenutab veidi Tartut, sest paikneb mõlemal pool porikarva väänlevat jõge. Küll aga on siinne Mulkhra nimeline  jõgi võimsam, kohisevam ja vonkleb ringi sügaval kanjonis. Taustal kumavad võimsad 4000 ja 5000 m kõrgused lumiste tippudega Kaukasuse mäed.

Mestias hakkavad kohe silma arvukad heledad ja kõrged Svaneti tornkindlused. Need ehitati keskajal kaitseks vaenulike hõimude aga ka veritasu eest ja kuuluvad tänapäeval UNESCO maailmapärandi nimekirja. Pered varjusid nendesse 5-6 korruselistesse tornidesse ka maavärinate ja laviinide ajal. Mestia linnake on koduks 2000-le inimesele.

Mestiasse jõudmine on nagu reis minevikku – arhailised tornid ja kohalike poolt naljatavalt pühadeks nimetatud lehmad vabalt külatänavatel ringi kondamas. Siinset piirkonda on hellitavalt kutsutud ka Gruusia Šveitsiks, eks ikka võimsate mägede ja vaadete pärast.

Meie 4-päevane matk viib meid läbi metsade, üle mäeharjade ja mägede tippude. Sellel teekonnal ootavad meid võimsad vaated orgudele ja ka mõned jõeületused. Matkame iga päev 12-18 km. Juuni on suurepärane aeg Svaneti avastamiseks, sest rododendronid õitsevad ja kogu loodus on lopsakas ja erkroheline, luues võimsa kontrasti lumistele tippudele.

Kirikud kõrvuti paganlike altaritega

Kuna Svaneti regioon on mägede tõttu küllaltki isoleeritud ja ka võõrastele ligipääsmatu, siis arenes sealne kultuur ja keel eraldatuses. Tänu sellele on säilinud iidsed traditsioonid, ajaloolised esemed ja hingematvalt ilus looduski on püsinud küllaltki puutumatuna. Svanid räägivad täitsa omaette keelt, mis on Gruusia keele sugulane, aga kui omavahel räägiksid kaks grusiini – üks gruusia keeles ja teine svani keeles, siis nad üksteisest lõpuni aru ei saaks, nagu ka eestlane soomlasega suheldes. Svanne peetakse iseseisvateks, kartmatuteks ja metsikuteks. Nad on uhked ja õiglased. Oma välimuseltki on nad tüüpilisest grusiinist erinevad.

Usk on kohalikele äärmiselt tähtis, millest annavad märku arvukad kirikud. Siin mägedes on aga juhtunud huvitav asi – ristiusk on segunenud sellele eelnenud paganlike uskumuste ja rituaalidega.  Samal ajal kui kohalikud kristlikke pühasid tähistasid, hoidsid nad elus ka oma paganlikke traditsioone. Seetõttu võibki siin mägedes ringi vaadates näha külades kõrvuti nii kirikuid kui ka kiltkivist ja loomasarvedega paganlikke altareid. Siiani tähistatakse igal aastal Svanetis kohalikke pühasid loomi ohverdades.

Gruusias ei pea kartma tühja kõhtu, peale matkapäeva saame nautida õhtusööki lookas laua taga. Kohalik söök on rammus, värske ja viib keele alla.  Toitu serveeritakse paljude väikeste taldrikute ja kausikestega. Proovime kubdarit – traditsioonilist vürtsikat lihapirukat, mekime värsket kitse- või lehmapiimajuustu ning kõrvale joome veini. Kindlasti tasub siit kaasa osta kuulsat Svaneti ürdisoola.

Meie teekond Svaneetias – liustikujõed, kaljusse raiutud teed ja õitsvad alpiniidud

Esimesel matkapäeval matkame 12 km Mestiast Zhabeshi külla. Tasapisi tõustes avanevad uhked vaated Milka reklaamist tuntud kollase-lillakirjudele alpiniitudele, kindlustornide varemetele ning kauguses kroonib kaamlit meenutava kahe küüruga Ushba mägi, mis on 4710 m kõrgune.

Lillelised alpiniidud

Teisel matkapäeval rändame 10 km Zhabeshist Adishi külasse. See on üks matka ilusamaid lõike. Näeme rododendroneid, mis katavad mäekülgi nagu pehmed valged tekid. Oleme jõudnud puudepiirist ülespoole. Kõnnime üle Tetnuldi suusakuurordi nõlvade. Adishi lähedal on majesteetlik liusik ja küla ise on on autentne ja isoleeritud.

Kolmandal matkapäeval läbime 18 km Adishist Iprali külakesse, päeva alguses kulgeme mööda liustikujõe serva, siis aga tõmbame adrenaliini üles ja ületame Adishi liustikujõe kas jala või hobustel, pärast mäkketõusu saab meie pingutus kuhjaga tasutud, sest saame nautida  panoraamvaated matka kõrgeimas punktis Chkhunderi kurus.

Viimasel matkapäeval, kui oleme läbinud 12 km, jõuame Ushguli külla Shkhara mäe jalamile. See on Euroopa kõrgeim püsiasustusega küla. Saame suu ammuli vahtida Gruusia kõrgeimat tippu Shkharat (5193 m). Öeldakse, et kes pole Ushgulis käinud, pole ka Svaneetiat näinud.

Aga meie seiklused pole veel sellega läbi. Sõit Ushgulist tagasi tsivilisatsiooni rüppe on ka omaette elamus – kaljusse raitud kitsuke autotee, võimsad vaated (vahepeal isegi liiga), mäekuru ületamine, sügavad kanjonid ja uhked vahutavad kosed saadavad meid sel teel.

Meie teekond Gruusias pakub silmailu, mõnusat koormust ja maitsvaid kõhutäisid. See on rännak, mis algab Tbilisi soojadest väävlisaunadest ja kulmineerub Svaneti karmide, kuid lummavate tippude vahel, kus me leiame uue hingamise. Kohtumiseni matkal!

Enamuste matkamist armastavate eestlaste jaoks tähendavad Alpid esimese hooga Alpide kõrgemat tippu Mont Blanc’i ja Chamonix’d selle ümber, olgu see siis selleks, et oma mäevallutustesse lisada Euroopa kõrgeim tipp või seepärast, et Mont Blanc’ist on lihtsalt iga eestlane kuulnud. Seetõttu jäävad meie inimeste jaoks avastamata muud Alpi piirkonnad, tihtipeale sama võimsad, sama ilusad, kindlasti vähem ülerahvastatud ning vaat et looduse poolest rikkamadki, kuna massiturismist vähem rikutud. Nice’i (Nizza) linna nime teavad eestlased hästi, ometi mitte mägede, vaid rohesinise Vahemere ja igavese päikese pärast. Muidugi tuleb siin ära mainida sedagi, et Nice’ist on Itaalia, Korsika, mäed ja meri kõik käeulatuses ning Hispaaniagi pole ületamatult kaugel.

Kui mina 23-aastase noore neiuna (2004. a.) otsustasin oma ülikooli ERASMUS-aasta veeta just Nice’i ülikoolis, siis tegin seda mägede, mitte mere pärast – meri ja rand olid aga omamoodi boonuseks. Olin 7 aastat varem mägedesse armunud, nii et tahtsin sinna veel ja veel, ahelikunimedest ma ei hoolinud ning, nagu enamik eestlasi ja isegi paljud prantslased, Mercantour’ist polnud ma kuulnudki.

Alles tagantjärgi oskan hinnata, milline vedamine see oli, et minu erialal polnud võimalik minna kõrg-Alpide ülikoolidesse (Annecy, Chambery), vaid ’ainult’ Nice’i. Kuna Prantsusmaa ülikoolide juures olevad spordiühingud on tudengeile rahaliselt ääretult kättesaadavad (maksin aastas 25 eurot, et osaleda kõikvõimalikes spordialades – ladina-ameerika tantsud, capoeira, sukeldumine, matkamine, kanjoning, via ferrata jne), siis kasutasin ära kõik võimalused. Aga juba esimene väljasõit ülikooligrupiga Mercantour’i rahvusparki tekitas minus tunde, et avastan üht erakordset varjatud pärlit. Täna, olles matkanud nii Mont Blanc’i kui Annapurna ümber, roninud Argentiina 5500m tippudesse ning jõudnud 6000m kõrgusele liustikule, pean Mercantour’i endiselt ja ehk üha enamgi oma lemmikmäestikuks, oma koduks.

Mäed, mis kihutavad merre

Raha oli mul üliõpilasena vähe, nagu kõikidel maailma tudengitel. Nii otsustasin isegi mägedesse minna jalgsi, raha kulutamata. Kui lahe oli avastada, et oma Vahemereäärsest ühikast olin kahe päevaga jalgsi liikudes juba üle 2000m kõrgusel! Oma naiivsuses olin mereäärseid Alpe uskunud olevat soojad, lumevabad, madalad ja ohutud. Seda võimsam oli tunne, kui kolmanda matkapäeva hakul 2005. a. mai viimastel päevadel leidsin end seismas üle 2600m kõrgusel kurul ning vaatamas kerge meeleheitega selle põhjapoole avanevat üleni lumega kaetud järsku orgu, endal suvised matkapüksid jalas ning seljakotis mitte just kõige soojem magamiskott.

Kuna ma oma põikpäisuses pole harjunud plaanidest kergesti taganema, lasin oma seljakotil vaikselt mööda lumist järsku nõlva alla. Kerge hirmuvärina ning põlveni lumemärgade pükstega avastasin lumisest orust lahtise pööningukambriga onni, kus viie teki sisse mässituna sain tunda aukartust mägedesse saabuva õhtukülma ning kõrgete lumiste tippude ees. Samas ka armusin – armusin sellesse 150 km pikka ahelikku, mis oli ühtaegu kättesaadav, kuid ometi paljudele tundmatu aare.

Õige pea said minu retked Mercantour’i regulaarseks. Paljusid radu tunnen paremini, kui nii mõnigi kohalik elanik. Tänaseks tean sedagi, et Mercantour’i kõrgematest, üle 3000m tippudest on Vahemeri kenasti näha ja ometi oled seal täielikult mägede armus ja tujukate mägiilmade võimuses. Mercantour’i kõrgeim tipp – cime du Gélas (3143m) on linnulennult 50 km meresinast. Need, kes armastavad tippe ’vallutada’, saavad siin oma adrenaliinilaksu kerge vaevaga kätte – nii mõnedki siinsed tipud on tehniliselt keerulised – ning saavad samas ka pärast füüsilisi pingutusi varbad ärateenitult sooja merevette pista.

Olen töötanud aastaid giidina kultuurireisidel. Ikka ja alati on minuga kuhugi mägipiirkonda reisinud inimesed soovinud näha Alpi aasasid kevadõites. Ütlen ausalt, et merelistest Alpidest parimat paika alpi aasade imetlemiseks ma seni kohanud pole. Rohkem kui sisemaa Alpid on siinsed kõrged ja mineraalsed tipud täis pikitud rohelisi välju veesilmadega. Paikades, kuhu teid Mercantour’is viin, on järv järve otsa. Need alpi aasad palja kalju vahele mõjuvad rahustavalt, julgustavalt ning lausa kutsuvad murule pikali viskama.

Ühtaegu astume rahvuspargist läbi kahel kõige paremal perioodil – suve hakul (juuni lõpus), mil mägesid katavad lisaks aasalilledele roosad rododendronid ning siinseid järvesid kaunistavad tupp-villpea vativäljad, ning sügise hakul, kui mäed hakkavad kolletama-punetama, kuid ometi saab suhu pista veel nii mustikaid kui vaarikaid, mida kohalikud matkajad miskipärast ära pole söönud. Need kaks hetke on Mercantour’is ka (veel või juba) üsna rahvavaesed, nii et eraklust ja looduse vaikust armastavale eestlasele sobivamad.

Juuni lõpp, rododendronite aeg ja mägikits

Keerulise põneva ajaloo ja kultuuri pesa

Teadmatult rahvuspargis matkates sattusin ikka ja jälle Prantsuse-Itaalia piirile, kus uudishimu tekitavad vanad militaarrajatised uhkes üksinduses ja mahajäetuses ühele või teisele poole riigipiiri kiikavad. Alles ajalukku süvenedes sain teada selle piirkonna eripäradest. Nice ja selle ümbrus said Prantsusmaa osaks alles 1860. a. annekteerimisega. Enne seda käis ala käest kätte erinevate Itaalia ühendamise eelsete vürstiriigikeste vahel. Mägipiirkonna rahvas polnudki nii väga Prantsusmaa alla mineku vastu, kuna lõpuks ometi lubati neile paremaid ühendusteid erinevate orgude vahel ning Vahemerega. Kuna aga piir kahe Euroopa vägeva, Itaalia ja Prantsusmaa vahel kulges just siin ning tänaseid sõprussuhteid polnud veel sõlmitud, rajati 19.-20.saj rohkelt kaitsegarnisone ning mäekurudele viivaid militaarteid. Need on tänaseni nähtavad ja külastatavad, ehkki hooned on praguseks okupeeritud mägi- ja kaljukitsede poolt. Tänu militaarteedele on aga nii mõnedki piiriülesed matkarajad meile mugavaks tehtud.

Kaugemasse ajalukku jäävad siinsed palverännu sihtpunktid – Utelle’i kabel ning Madone de Fenestre’i palverännukirik kohe Itaalia-Prantsuse piiri all. Pühapaik on siin olnud juba 12 sajandit – just selles kohas olla Neitsi Maarja end ilmutanud, nii et siin kirikus on 7 sajandi vanune Liibanoni seedrist mitmevärvilise glasuuriga kaetud Neitsi kuju, mida kaks korda aastas rituaalidega austatakse. Madone de Fenestre’i kirik jääb otse ühe matkajaile mõeldud mägimaja kõrvale, nii et meiegi saame sinna sisse astuda ning soovi korral jutustan seal oma matkakaaslastele lugusidki. Vesta jutte ööpimedais mägedes küünaldest valgustatud kirikus, hoida käes sajandite vanuse kirikukese tohutut sepistatud võtit, annab tunde, nagu oleks minu võimuses avada võlumaailma, ning akustika selles kirikus on minu senise jutuvestmispraktika parim.

Mercantour’i rahvuspark viib meid ajas tagasi veelgi kaugemale. Siia mägedesse jäävad kaks orgu, mida asustas mõistatuslik rahvagrupp juba ligi 5300 aastat tagasi. Nad jätsid endast maha tohutul hulgal kaljujoonistusi, mis ilmselt olid osaks nii nende rituaalidest kui ühiskonna korraldusest. Merveilles’ ja Fontanalbe’i orgudes saame kohaliku giidi abil ja omal käel osa sellestki ajalooperioodist ning osalt jääb see meie teha, mida me tollasest rahvast nende ’kunstiteoste’ põhjal välja loeme. Tänaseks on leitud ligi 40 000 kaljujoonistust (1900-2700m kõrgusel), kuid arvatakse, et paljud võivad veel leidmata olla.

Kes tahab osa saada tänapäevasemast kultuurist, siis kohalikud mägijuustud ning lamba- ja lehmakarjad on Mercantour’i loomulik osa. Ainult ettevaatust karjakoertega – nemad juba nalja ei mõista, kui nende karja keskelt läbi katsud suruda! Tinée oru omapärane kahe maailmasõja vaheline lugu viib meid ka siinsesse elektritootmisse, mis on aga juba hoopis teine teema – sellest lähemalt matkal.

Mägikitsed

Prantsusmaa rikkaim loodus

Need merelised Alpid asuvad mitme ilmamõju kokkupuutekohas – ühelt poolt meri, teiselt kõrgmäed ja sisemaa, lõunapoolsed soojad õhumassid kohtuvad põhjapoolsete jahedamatega. Samuti saavad siin kokku mitmed erinevad geoloogilised piirkonnad. Nii et taimestik ja loomastik on siin Prantsusmaa rahvusparkide kõige rikkalikum. Kõikide taimede seas on lausa 30 liiki, kes kasvavad vaid Mercantour’is! Üks näide on saxifraga florulenta – korduvalt olen kohanud siin neid, kes on spetsiaalselt selle lille nägemiseks mägimatka ette võtnud. Mitte kusagil mujal mägedes pole ma näinud ühe matka jooksul nii palju loomi – Mercantour’is oskan täna juba aimata, kus kohtan mägikitsesid, kus kaljukitsi, kus mufloneid ja kus alpi ümisejaid.

Alpi ümiseja

Prantsusmaal ei ole looduslikud metsad enam loomulik ja igapäevane. Siit, Mercantour’i rahvuspargist leiab aga veel paiku, kus on sajandite vanused lehised või männid, kus on ’päris’ mets. Madone de Fenestre’ist üles 5 järve poole astudes on mul vana sõber, kellega kohtusin esmakordselt aastal 2005 – vana lehis, kellega iga kord minu möödudes taas ühispilti teeme.

Vana sõber lehis

Mercantour – minu kodu

ERASMUS-tudengina viisin 2005. a. siinsetesse mägedesse esmakordselt oma ema-isa. Kaheksa aastat hiljem, vanemate 60. juubeli puhul aga juba terve perekonna. Kõik nad on senini sellest matkast vaimustuses ning vanem õde ütles kohe, et seda matka peaks pakkuma ka teistele.

Minu enda jaoks on Mercantour aga paik, kus kohtasin oma elu esimest jutuvestjat – amet, mille olemasolust mul enne 2007. a. septembrikuud aimugi ei olnud. Minu jaoks jaapani tarka meenutava välimusega Philippe seisis keset matkarada, kui olin teel üles 2500m kõrgusele Rabuons’i hütti – pikk hobusesaba, kõhna nägu ja idamaised pillid üle õla: „Ma olen jutuvestja,“ ütles ta ning tol põhjatuulisel septembriõhtul, kui mägihüti ümber aknaluugid plagisesid ning kaminas praksus tuli, viis ta meid, seitset öömajalist lugude maailma rändama. Neis mägedes olen ka armunud oma elu kõige vingemalt metsikusse noormehesse, kes töötas ja oli üles kasvanud Vens’i hütis ning püüdis kala nii, nagu Brad Pitt filmis „The river runs through it“. Temast sai mulle hea sõber edasiseks. Selles hütis veetsin kolm suve perenaise abilisena. Edasi olen aga rännanud Mercantour’i radadel juba jutuvestjana, nagu ammu kohatud jaapani tark Philippe.

Nii viin Sindki nii giidi kui jutuvestjana endaga oma lemmikpaikadesse!

Reisijuht Ena

Otsustasin novembris põgeneda Eesti külmast ja kaamosest ning läksin Sandberg Reisidega avastama Lõuna-Türgi imelist rannikut. Lüükia matkatee reis kestis meil 9 päeva ja reisiseltskond oli mõnus. Matkasime 6 päeva mööda kuulsat Lüükia teed.

See oli reis täis hingematvaid vaateid Vahemerele, rändasime läbi tuhandete aastate vanuste oliivisalude, imetlesime hauakambreid ja kummitusküla ning nautisime imelist Türgi kööki.

Lüükia matkatee on üle 760 kilomeetri pikk rada Lõuna-Türgis, mis on tulvil ajalugu ja kaunist loodust. See on saanud nime iidse Lüükia rahva järgi, kes sealkandis kunagi elasid. Matakarada kulgeb mööda samu radu, mida lüükialased kasutasid enda linnade, külade ja sadamate vahel liikumiseks. Meie matkasime mööda selle raja kõige ilusamaid lõikusid, kokku kogunes matkakilomeetreid 78 km. Mitmel päeval oli võimalus teha veel teinegi matk, kas siis selleks, et minna merre ujuma, uudistada lähedalasuvat kummitusküla või muud põnevat.

Maandusime Fethiye lennujaamas, sealt välja astudes võttis meid vastu lämbe õhtu ja ritsikate laul. Novembrikuine Türgi soojus oli nii mõnus ja tervitatav. Peaaegu igal matkapäeval õnnestus meil end kasta soolastesse Vahemere lainetesse. Ja kustumatu elamuse jättis ka Türgi köök, iga õhtu saime nautida 3-käigulist einet supi, prae ja magustoiduga ning muidugi sai ära proovitud ka kuulus Türgi jäätis.

Esimene matkapäev: Fethiye – Kayaköy 9+4,5 km ja 3+2 h

Meie seiklus algas matkaga Kayaköy külasse. Alustasime Fethiye kuurortlinnast ja esimesena külastame kuningas Amyntase iidseid hauakambreid, mis raiuti lubjakivikaljusse juba üle 2000 a tagasi.

Iidsed hauakambrid. Lüükialased uskusid, et teispoolsusessse kannavad neid tiivulised olendid ja seetõttu rajatigi hauakambrid kõrgele kaljusse, taevale lähemale.

Päev oli päris palav, sooja oli üle 25 kraadi, seetõttu pakkus männimets mõnusat jahutust. Ühtäkki aga leidsin ennast astumas mööda munakiviteed, meie vahva giid Koray rääkis, et üle 100 a tagasi astusid mööda seda sama teed tuhanded kristlased, kes Lausanne rahuleppe kohaselt asustati ümber hoopis Kreekasse. Nad suundusid mere äärde laevadele lootuses, et saavad kunagi kodumaale naasta, aga kahjuks seda ei juhtunud. Neist jäid maha sajad tühjad majad Kayaköy külas, mida tänapäeval kutsutakse kummituskülaks.

Kummitusküla

Teel nägin metsikuid oliivipuid, mille viljad olid päris pisikesed võrreldes nendega, mida kodus olen harjunud sööma. Maitse oli ka kibe ja vastik. Metsaalust kaunistasid lillad ja roosad alpikannid. Külades nägin kasvamas lopsakat granaatõunapuud.

Männimetsa rikastas õiteilu.

Peale laskumist Kayaküy külla, tegime kiire lõuna. Osad reisilised otsustasid võtta takso ja sellega otse randa suplema sõita, teistega otsustasime koos giidiga minna jalutuskäigule kummituskülasse ning matkata üle mäe mere äärde ujuma.

Ma ei väsinud imetlemast Vahemerd ja võimast 3000 m kõrgust Tauruse mäeahelikku. Metsas oli kosta linnulaulu ja endalegi üllatuseks, avastasin meie eest põgenemas üsnagi väleda kilpkonna.

Leidsime eest kivist iglu, sisse piiludes tuli välja, et tegu on iidse veehoidlaga.

Matka lõpetasime kosutava suplusega Ölüdenizi laguunis, helesinises põhjani läbipaistvas vees, pea kohal tiirutamas värvilised paraplaanid.

Õhtusöök oli ka võimas, 3-käiguline ja tuli välja, et niimoodi oli igal õhtul! Nautisime läätsesuppi, kohalikku kala ja puuvilju. Kõrvale ostsime värskelt pressitud granaatõunamahla.

Teine matkapäev: Kayaköy – Faralaya 13,3 km ja 5 h

Täna matkasime kõige esimesena loodud Lüükia matkatee lõigul. Teel kohtasime hingematvaid maastikke, sealhulgas helesinist kuldse liivaga Oludenizi laguuni ja nägime ka Püha Klausi saart, kus pühak eraldatuses viibis.

Vaated olid võimsad ja mereõhk mõnusalt kosutav

Matkarada viis meid mööda peaaegu 2000 m kõrgest Baba mäest, nendelt oranžikatelt lubjakivikaljudelt sööstsid alla värvilised paraplaanid. Meie giid pajatas, et kunagi pidi läbima raske jalgsimatka, et paraplaaniga liuelda saaks, nüüd uuematel aegadel viib mäetippu kiirelt suusalift.

Täna jäi männimetsasid teele vähem, meid ümbritses Vahemerele iseloomulik kidur põõsastik. Kõndisime iidsetel, karjaste ja nomaadide radadel, taustaks võimsad mäed, mille sisse olid uuristatud pronksiaegsed hauakambrid.

Matkasime läbi mitme küla, millest ühes kostitas meid kohalik perekond värskelt pressitud granaatõunamahlaga, saime mekkida täidisega lavašši ja metsikuid pistaatsiapähkleid, mis olid üllatavalt pisikesed ja piprase maitsega.

Kohaliku pere imehead road.

Meie teekond lõppes Faralyas, mis tõlkes tähendab liblikate orgu. Vaated olid tõesti võimsad – sügavale kanjonile ja kuldse liivaga rannale.  Mõnus üllatus oli, et meie majutuses oli olemas ka bassein. Aga nagu traditsiooniks oli juba saanud, põrutame hoopis bussiga Kidraki liivaranda lainetesse möllama.

Kolmas matkapäev: Faralya-Gey 12+5 km ja 5,5+1,5 h

Alustasime matka Gey külla. Gey küla nimi tekitab palju elevust, aga tegelikult on tõlkes tekkinud eksitus, mis külale palju kuulsust toonud. Küla tegelik nimi on Yediburunlar.

Möödusime kümnetest ja kümnetest siniseks võõbatud mesilatest, mis rõõmsalt sumisesid. Ühtäkki jõudsime ühe kohaliku vanapaari aeda, kus meid ootasid puude varjus pehmed diivanid, võtsime aga istet ja tellisime endale minu lemmikuks saanud värsket granaatõunamahla, seda on hea tellida segatuna apelsinimahlaga – muidu jääb mahl vängeks.

Värske kraam otse klaasi.

Aias podises vaikselt üks suur katel viinamarjamahlaga. Tasapisi aurab vesi ära ja alles jääb viinamarjamelass – kleepuv siirup, mida lisatakse nii salatitesse kui ka soolastesse roogadesse.

Küllaltki palju kõndisime metsa varjus, mis jällegi pakkus mõnusat varju kuuma päikese eest. Pugesime läbi lõhnavate mürdipõõsaste. Nägime mitmeid tuhandete aastate vanuseid oliivisalusid, mis olid rajatud terrassidele. Jälle kohtasime oma vanu tuttavaid – kilpkonnasid.

Baba mägi. Vaated läksid aina paremaks ja mäed tulid üha lähemale.

Tõus Alinca külasse oli Lüükia matkatee üks minu lemmikuid. Tegime ühe kohaliku hotelli katusel väikese puhkepausi, kes jõi koolat, kes Türgi kohvi, kes õlut. Meile anti valida, kas läheme bussiga otse majutusse või teeme 5 km lisamatka. Olime maha kõndinud juba 11 km, mina ja ka mõned teised, otsustasime edasi kõndida. buss viis meid veidi edasi ja siis hakkasime astuma. Matka viimase osa vantsisime maha põllumajandusmaastikul ja lõpuosa asfaltteel, seal sai kiiruse korralikult üles.

Kuulus Türgi kohv, mida serveeriakse miniatuursetest kruusidest.

Ööbisime lihtsas külalistemajas, kus meile olid seltsiks kaks vahvat kutsikat.

Neljas matkapäev: Faralya-Sidyma 9 km ja 4,5 h

Enamus päevast matkasime mööda kitsukest jalgrada, meid saatmas romantiline põllumajandusmaastik ja erinevad metsad. Vahepeal oli tunne nagu kõnniks kivise jõe põhjas, kuhu oli kasvanud mets. Korjasime kaasa loorberipuu magusalt lõhnavaid lehti. Sattusime ka haruldasse tamme-maasikapuu metsa. Maasikapuu on nime saanud maasika maitselise punase vilja järgi, mul õnnestus ühte varaküpset mammut isegi maitsta – tõesti meenutas maasikat. Maasikapuul on hästi dekoratiivne koor – kas erepunane või oliivjas.

Maasikapuu mammud.

Ja juba varsti jõudsimegi imelisse Sidyma külla, mis on ehitatud iidsete Rooma aegsete varemete peale ja kõrvale. Küla nagu muuseum – lihtsate majakeste tagaaedades troonisid uhked sambad, tornid ja hauakambrid.

Iidsed hauakambrid.

Peatusime ka Kate Clow maja juures, kahjuks teda kodus ei olnud. Kate on Lüükia matkatee idee autor ja selle rajamise eestvedaja, endine arvutikonsultant Suurbritanniast. Matkatee on rajanud vabatahtlikud tema juhtimisel ja projektide toel. Kate on Lüükia matkatee kohta kirjutanud ka mitu raamatut. Uudistame külas ringi, jõime teed ja Türgi kohvi ning õppisin kohvipaksu pealt ennustama.

Patara rand

Edasi sõitsime bussiga kuurortlinna Patarasse, kus oli imeliselt pikk kuldse liivaga liivarand, kõrged liivadüünid ja imelised päikeseloojangud. Ööbime St Nicholase ehk jõuluvana pansionaadis.

Viies matkapäev Patara ümbruses 9+4,5 km ja 3+2,5 h

Meil oli valik, kas lebada sel päeval terve päev rannas või minna matkale. Muidugi otsustasime üksmeelselt minna matkama. Buss viis meid Patara lähedale mäkke, kust akvedukti juurest algas meie matk. Akvedukt on tõeline ime – niivõrd suur ja keeruline ehitis, mis aitab transportida vett sinna, kus seda ei ole. Julgemad said ronida akvedukti otsa ja seal kõrgustes jalutada ning imelisi vaateid nautida.

Kõrgustes akvedukti vallutamas.

Jälitasime osa teest akvedukti, ühtäkki ilmus nurga tagant välja Yesilköy küla ja hiiglaslikud valged kasvuhooned, kus sees sirgumas tuhanded ja tuhanded paprikad, tomatid ja kurgid. Giid teadis rääkida, et kunagi oli küla territoorium palju väiksem, suur osa sellest oli hoopis vee all või soine ala. Maakerke tulemusena on küla maad juurde saanud.

Läbi väikeste maakohtade kõndides saame teada, et osad majad ümberringi on kerkinud sinna ebaseaduslikult, kontroll igale poole ei jõua ja nii hävivad väärtuslikud kooslused.

Patara uuselamurajoon, mis aastaid tühjana seistes on samuti muutunud kummituslinnaks.

Jalutades jõuame tagasi Patara külla, peale kiiret lõunaampsu läheme avastama Patara enda iidseid varemeid. Patara oli ammustel aegadel Lüükia õitsevaks pealinnaks. Sellest annavad tunnistust rohked uhked varemed – üks maailma vanimaid parlamente, amfiteater, sambad, templid ja saunamaja. Sattusime jalutama lopsakasse oaasi – datlisalusse. Legend räägib, et see läks ise kasvama söömisest maha pudenenud datliseemnetest. Kunagi oli see püha koht, kuhu lihtinimesed ei pääsenud, sest see oli pühendatud armastusejumalanna Aphrodite teenimisele.

Hiiglaslik amfiteater.

Matkapäeva lõpetasime jällegi varbad rannaliivas, nautides Türgi kuulsat jäätist ja kokteile. Patara rand on tuntud ka selle poolest, et siin käivad munemas merekilpkonnad, seetõttu on teatud perioodil rand õhtusel ajal külastajatele suletud. Munemiskohtadel hoitakse silma peal ja sinna peale asetatakse spetsiaalsed metallist kaitsepuurid.

Lüükia matkatee kuues päev Bozkayas 11,5 km ja 3,5 h

Buss viis meid kõrgele-kõrgele, matkama Bozkaya mäe juurde. Palavus asendus värske ja karge mäestikuõhuga. Loodus siin mägismaal oli hoopis teine, taimestik oli kidur ja madal. Taamal rohetasid võimsad seedrimetsad, uhked käbid okste peal nagu küünlad reas. Mina arvasin, et seeder on männilaadne puu, aga tuleb välja et sarnaneb rohkem kuusele – ajasin sassi seedermänni ja seedri.

Ninna tungis magus seedri lõhn, hingasin kohe sügavalt sisse, need eeterlikud õlid on kopsudele head. Kunagi kasutati seedrit palju just laevaehituses. Oli tunda, et olime jõudnud 2000 m kõrgusele, õhku jäi nagu väheks ja olemine oli selline kerge.

Seedrikäbi

Laskusime mägedest aina allapoole, teele jäi üks maja, mille ees sõid rohtu poolmetsikud hobused, kes suvel on talunikele abiks, muul ajal aga on vabad ja kappavad ringi seal, kus tahavad. Matka lõpetasime kuldsete põllulappide kõrval, kus ootas buss. Buss sõidutas meid Košši, mis Türgi keeles tähendab kulmu. Olime jällegi jõudnud mere äärde. Meie 6 päeva kestnud Lüükia matkatee seiklus saigi läbi!

Košši maalilised vaated

Saime Koššis, väikeses sadamalinnas mööda kitsukesi tänavaid ringi uidata, osta koju kaasa suveniirid ning juba järgmise päeva varahommikul sõitsimegi lennujaama, et taas kodumaale lennata.

Mida Lüükia tee matkale kaasa pakkida?

Oktoobris, kui mina matkamas käisin, oli sooja 25-30 kraadi ringis ehk siis valitses selline kuum Eesti suvi. Päike oli tugev, päikesekaitsekreem oli omal kohal.

Matkariietest haara kaasa: T-särgid, pikkade varrukatega särk, fliis, vihma-ja tuulekindel jope, vihmapüksid/kilekeep, pikad matkapüksid, lühikesed püksid, sokid, matkasaapad, õhuke müts/nokamüts ja torusall.

Lisaks võta kaasa ka vabaaja riided ja sandaalid. Mina võtsin kaasa mitu kleiti.

Türgi on islamimaa, kus paljud kohalikud naised käivad ringi enamasti pikkade riietega ja kaetud peaga isegi suvel. Enamus matkast möödus meil looduse keskel, aga läbisime ka mitmeid kuurortlinnu ja väikeseid külasid. Lõuna-Türgis, kus käib palju turiste, üldiselt riietusnormid väga karmid ei ole, kohalikud on leplikud. Kui meie kamba naised kandsid t-särketoppe ja lühikesi pükse, siis sellest probleeme ei tekkinud. Küll aga ainult sporditoppi päevituse saamiseks kandes võiks külasse jõudes, ennast ikkagi austusest kohaliku kultuuri vastu kinni katta. Sama lugu on ka mošee või muus religiooses kohas olles. Kinni soovitatakse katta just paljad õlad ja püksid võiksid katta põlved.

Mida veel soovitan kaasa võtta? Pass, ujumisriided, rätik, prillid, isiklikud ravimid, veepudel, sularaha, matkakepid ja istumisalus.

Kerget sammu!

Kailash kora reis on eriline ja teistmoodi. Minult on küsitud, mida otsida nii kaugelt ja sellisest kohast, kuhu ei saa teha tavalist lõõgastavat puhkusereisi? Pole sooja kliimat, ei merd, kuurorte, basseine, palme, ei midagi, mida pakuvad traditsioonilised soojamaareisid. Ja ega ei olegi. Tiibeti reis on pigem ekspeditsioon, mitte vaba aja veetmise ja lihtsa seikluse teema.

Tiibet on haruldane piirkond, kuhu reisimine pole niisama lennupileti ostmine ja hotelli booking. Sel maal saavutas budism kui väga tugev ja põhjalik õpetus oma ülima kontsentratsiooni peale seda, kui budism õpetusena juba 1000 aastat enne Tiibetisse jõudmist olemas oli olnud. Siit läks õpetus maailma koos praeguse Dalai Laamaga.

Tiibetis võtavad rändurit vastu kõrgmäestik ja pea igal sammul Tiibeti budism. Et õpetusest ja traditsioonist midagigi mõista, peaks väike kodutöö ette tehtud olema. See tuleks igal juhul suureks kasuks. Ilma kodutööta saab loomulikult ka hakkama.

Kailash kora reis. Mida oodata?

Tiibetisse jõudes ja lennukist välja astudes satub rändur kohe kõrgusele 3500 meetrit merepinnast. Lhasas ja Lhasa ümbruses tuleb veeta esimesed päevad kõrgusega harjumiseks, et siis mõne päeva pärast juba kohanenuna alustada reisi kõrgemate kohtade poole.

Lhasa on Tiibeti pealinn, siin asub mitu üliolulist Tiibeti budismi pühapaika. Esimene neist on Džokhang, ajalooliselt kõige tähtsam ja püham tempel. Teiseks Potala Palee, mis oli Dalai Laamade residents. Lhasa lähedal asuvad Drepungi ja Sera klooster. Iga klooster oli ja on tegelikult õppeasutus. Drepungis õppisid noored Dalai Laamad.

Kailash korale minekuks on vaja aga pisut ettevalmistust ja aega, sest mäe juurde jõudmine mingi kiirema transpordiga nagu lennuki või rongiga pole võimalik. Kohale jõudmiseks tuleb ette võtta parajalt pikk reis auto või bussiga mööda Tiibetit Lhasast kuni Tarcheni.

Tarchen on väike asula, kus ööbime enne ja peale korat. Linnast põhja jäävad madalad mäed, üle mille paistab Kailashi lumine tipp. Linnast lõunas üle tasase välja paistab täies ilus Gurla Mandhata 7728m.

Enne Kailash korat

Sõidul Tarcheni poole jääb meie teele mitmeid linnasid. Gyantse linnas saab külastada Gyantse Pelkhor Chörten kloostrit ja selle kõrval asuvat üüratu suurt Nepaali stiilis stuupat.

Teele jääb ka Shigatse, mis on Tiibeti suuruselt teine linn, kus asub muljetavaldavalt suur ja uhke Tašilhünpo klooster, mis ajaloos oli Pantšen Laamade residents. Kõrgus on siin juba 4000m.

Põikame Everesti baaslaagrise. Tõeliselt harukordne koht nägemaks maailma kõrgeimat mäge ja seda just Tiibeti poolt, sest siit avanev vaade on täiuslik võrreldes ükskõik millise teise vaatega. Hea ilma korral on võimalus näha mäe nõlval ülespoole sammuva matkaja kujutist. See ilmutus tekib õhtuti enne päikeseloojangut. Oleme 5100m kõrgusel ja laagris ööbimine on hea harjutus edaspidisteks kõrgusteks.

Enne Tarcheni jõudmist uudistame Manasarovar järve juures. See on suur mageveeline järv 4700m kõrgusel. Kailashini on siit vaid 15 km. Manasarovar on püha järv, mille ümber tehakse samuti korasid, distants on üle 100km.

Kailash kora kogu oma hiilguses

Kora on tiibetikeelne sõna, mis tähendab ringkäiku. Ringkäik tehakse päripäeva ümber loodusliku või inimese poolt loodud püha objekti. Kora tehakse tavaliselt lihtsalt kõndides, kuid tõsised palverändurid teevad korasid ka raskemal viisil, kus iga kolme sammu järel maha heidetakse, lugedes samal ajal palveid. Püha objekt võib olla klooster, stuupa, järv, mägi. Kõikidest koradest ülim on Kailash kora, mis kestab 3 päeva, kokku 52 km. Maha heitvad palverändurid läbivad sama vahemaa umbes 2 nädalaga.

Püha mägi Kailash asub Lääne-Tiibetis, mitte kaugel Nepaali ja India piirist. Kailash on mäe nimena laiemalt tuntud, mis on sanskriti keelest. Tiibeti keeles on ta Kang Rinpotše. Mägi on kõrguselt maailmas 167-ndal kohal, kõrgust 6638m. Kailashi tippu pole teadaolevalt mitte ükski mägironija kunagi jõudnud ja seda kahel põhjusel. Mägi on püha ja selle otsa minek oleks ebaeetiline tegu, teiseks on ta sellise kujuga, mis teeb ronimise tehniliselt üsna võimatuks. Ronijail on oht „alla visatud saada“.

Kailash kora matka alustame Tarchenist varahommikul ja lõpeb ööbimiskohas peale lõunat. Päeva teekond on ca 22km, mis viib läbi oru, mida ääristavad üüratud kaljud. Ööbimiskoha juurest saab soovi korral jalutada natuke kõrgemale, kus avaneb täiuslik vaade Kailashi põhjaküljele.

Kora teine päev algab samuti varahommikul ja keskpäeva paiku jõutakse Dolma La kurule, mis on kogu ekspeditsiooni kõrgeim koht 5656m. Siit näeb all orus olevat Gaurikunda ehk Kaastunde järvekest, ülevalpool kaljudel peab vahti Karma Kirves.

Kora kolmas päev  on kahe eelnevaga võrreldes vaid kerge jalutuskäik tagasi Tarcheni, kokku 12-13 km. Järgmisel päeval alustame tagasiteed.

Jääv muutus igas inimeses

Soovitan kaasa võtta kannatlikkust ja rahulikku meelt. Mitte, et midagi tüütut või ärritavat ootaks – seda kindlasti mitte, aga need kaks seisundit annavad hea eelduse, et ekspeditsioon korda läheks. Tuleb ette pikki sõite, tuleb kogeda õhupuudust ja sellega kohanemist just reisi algusosas. Vaja on füüsilist vastupidavust, kui ollakse Kailash koral. Kailash korale mineja peaks arvestama sellega, et ta pole peale koral käimist enam see, kes ta oli enne. Igaühes toimub mingi jääv muutus, ja see on hea muutus.

Igaüks, kes Tiibeti retke ja Kailash kora läbi on teinud, saab kaasa midagi, mis jääb teda alatiseks saatma. Mis see on, seda saab rändur teada, kui on kodus tagasi ja oma mälus ning teadvuses asjad kohtadele asetanud. See arusaamine ei tule kohe, natuke on vaja aega…

Reisijuht Ivo Mõik

Šoti viski on riigi tuntuim ekpordiartikkel. Keskmiselt eksporditakse ühes sekundis 36 pudelit viskit 166 erinevale turule üle maailma. Käive on seejuures üle £3.8 miljardi.

Selleks, et jook kannaks Šoti viski nime, peab see küpsema tammevaatidest Šotimaal vähemalt kolm aastat. Küll aga, paljud viskid on tammevaatides kauem kui kolm aastat. Šotimaa viskitehastes on umbes 22 miljonit vaaditäit viskit, mis kõik ootavad avastamist. Nii linnase- kui teraviljaviski tehaseid on Šotimaal üle 130. Seega, Šotimaal on kõige tihedamalt viskitehaseid kogu maailmas.

Sandbergi Šotimaa viskireisil avaneb imehea võimalus maitsta seda “eluvett” ja lähemalt tutvuda viskitegemise kunstiga, saada teada, mis on angel’s share ja Monkey Shoulder.

Parimad Šotimaa destilleerimiskojad külastamiseks

Talisker on vanim (ja oli kaua aega ka ainus) destilleerimiskoda Skye saarel. Skye saare linnaseviski prototüübina on Taliskeris hästi tuntav suitsusus ja soolasus. Täpselt nagu Skye saar on ka Taliskeri viski võluvalt jõuline. See destilleerimiskoda on oluline külastuspaik igale viskisõbrale Skye saarel. Ka Sandbergi Šotimaa saarte reisil külastame Taliskeri.

Oban on viskitehas, mis loodi 1794. a ning on seejuures vanem kui linn, mis hakkas selle ümber kasvama. Gaeli keeles tähendab oban väikest lahte. Öeldakse, et see suurepärane linnaseviski ühendab endas Šotimaa saarte ja mägismaa parimad osad. Maitse on kergelt turbane ja puuviljane. “Väikest Lahte” tasub kindlasti uudistada. Šotimaa saarte reisil teeme siin peatuse ning aega võib jääda ka degusteerimiseks.

Ben Nevis destilleerimiskoda oli mõnda aega suletud, kuniks selle ostis ära jaapani ettevõte Nikka. Palju siinsest produktsioonist läheb seguviskidesse, kuid klassikaline Mägismaa linnaseviski on tavaliselt üpris tugeva ja intensiivse maitsega. See on kergelt vürtsikas, tugevalt suitsune mõningaste karamelli ja toffee maitsetoonidega. Ben Nevis destilleerimiskoda asub Fort Williamile väga lähedal.

Tobermory. See saare destilleerimiskoda on omapärane, sest toodab kaht teineteisest väga erinevat ühelinnaseviskit. Mitte turbase Tobermory ja vastupidiselt tugevalt turbase Ledaigi tootmist vahetatakse iga poole aasta tagant. Mõlemat tasub kindlasti proovida. Siit leiab ka palju erinevaid degusteerimisvõimalusi.

Šotimaa saarte reisil veedame aega Mulli saarel. Ning kui aeg lubab, siis külastame ka Tobermoryt.

Milliseid destilleerimiskodasid näed Sandbergi Šotimaa viskireisil?

Kui sa tahad aga sügavuti avastada Šotimaa viskisid, siis kõiki alljärgnevaid destilleerimiskodasid saad külastada Sandbergi Šotimaa viskituuril.

Glenturret on ametlikult Šotimaa vanim destilleerimiskoda, olles tegutsenud sama koha peal alates selle loomisest aastast 1775 (kuigi Glenturret tegutses 12 aastat enne seda ka illegaalselt). Olles algselt Famous Grouse viski sünnikoduks, siis praegu on Glenturret kõige külastatavam viskitehas Šotimaal. Pärast omanikuvahetust toodi 2020. a turule 6 uut linnaseviskit. Kõik rikkalike, komplekssete maitsenüanssidega. Glenturret rõhutab oma pühendumust traditsioonilise viskitegemise kunstile eetosega ‘By Hand and Heart’.

Aberlour asub Spey jõe kaldal ning on kõrgelt hinnatud, väike ja intiimne destilleerimiskoda. Aberlouri viskid on tavaliselt magusad, šerrinootidega, mitte suitsused ning rohkem puuviljased kui vürtsikad, kergelt viskoossed.

Glenfiddich on suur ja võimas oma 29 destillaatoriga tootes umbes 10 miljonit liitrit viskit iga aasta. Kuigi seguviskid domineerivad, siis “Pioneering Spirit” on vaieldamatult põhjuseks, miks linnaseviskide populaarsus on tõusnud. Glenfiddich on Speyside klassik Dufftowni südames. Pehme ja õrn, rohukõrte magususega ja kergete pirni ja õuna nootidega – pole ime, et nende 12 a vanune on maailma kõige populaarsem ühelinnaseviski.

Glenfiddich kompab järjepidevalt piire ning eksperimenteerib uute stiilidega nagu IPA, Fire & Cane, Winter Storm ja Project XX.

Royal Lochnager (algselt nimega New Lochnager) asub vaid veidi üle 1 km kaugusel Balmoralist, Briti kuninganna Šotimaa residentsist. “Royal” (kuninglik) pandi nimele juurde pärast Kuninganna Victoria külastust. Mitte turbane, õrn ja suursugune, kerge ja magus viski, kust leiab sarapuupähkli, mee ja leiva noote koos tamme ja sidrunikoore mõrusesega. Täpselt sobilik kuningannale (või kuningale)!

Dalwhinnie asub 352 m kõrgusel merepinnast ning on ümbritsetud imekaunist mägimaastikust. See on kõrgeimal asuv destilleerimiskoda Šotimaal, ühtlasi ka kõige külmem koht Britannias. Asukoht valiti puhta ja värske allikavee kättesaadavuse ning rohkete, ümbritsevate turbarabade tõttu. Nende 15 aastane Mägismaa linnaseviski on lihtne, ent veatu, puhas ja karge.

Dalwhinnie lõi ka 2 viskit, mis on spetsiaalselt mõeldud jääkülmana nautimiseks: Winter’s Frost ja Winter’s Gold.

Blair Athol Pitlochrys, Tay jõe kallastel on üks vanimaid legaalseid destilleerimiskohti. Nende kõige populaarsem Bell’s viski on koheselt äratuntav selle pähklise maitse ja kerge vürtsikuse poolest. Nende iseloomuomaduste tõttu on see viski justkui sobilik šerrivaatides küpsemiseks, kuigi enamik segust läheb siiski burboonivaatidesse.

Edradour asub peaaegu Blair atolli kõrval ning on Šotimaa kõige väiksem traditsiooniline destilleerimiskoda, kus toodetakse vaid 12 vaati nädalas. Edradour on ainukene, kes endiselt valmistab viskit käsitööna. Hoolimata sellest leiab nende suures valikus 25 erinevat viskit. Vürtsikat, puuviljast ja mesist Caledoniat tasub kindlasti proovida. Sellel on tugev maitse ja sügav ehitus. Selle kohta öeldakse, et ta on “vanamoodne viski neile, kes tahavad teada, kuidas viskit vanasti toodeti”.

Oled valmis Šoti viski proovimiseks?

Tule meiega Šotimaa viskireisile ja sa saad lisada reisile veelgi destilleerimiskodade külastusi ja degusteerimisi Glen Grantis, Glenrothes, Strathislas, Aultmores, Glen Keithis, Craigellachies. Ära ei tasu unustada ka kuulsaid viskibaare nagu The Highlander, The Mash Tun ja The Seven Stills.

Spey jõgi. Tänane vihm on homne viski!

Üheks parimaks riigiks, kus oma puhkus veeta, peaks olema Portugal juba ainuüksi imelise toidu pärast. Portugali toit on oivaliselt mitmekesine. Lisaks värskete köögi- ja puuviljade laiale valikule leiab Portugali sisemaalt rammusaid ja liharohkeid koduseid toite. Mereriigina armastatakse rannikul ohtralt kala ja mereandide roogasid ning kõige tipuks ka suussulavaid magustoite. Millised on kõige tuntumad Portugali traditsioonilised söögid? Loe siit.

Bacalhau à Brás – maitsev ja kodune tursakalaroog

Bacalhau – Portugali köögi kroonjuveel

Soolatud ja kuivatatud tursk on Portugali köögi kõige olulisem komponent. Portugal on ju mereriik ning värsket turska on teoorias laialdaselt saada, kuid soolatursk palju kaugematest Põhja-Atlandi vetest on portugallaste südame võitnud. Kuivatatud tursk viikingitega siia tuli ja jäi. Üle Portugali leiab näiteks suussulavat Pastel de Bacalhau’d, mis on fritüüritud soolatursa ja kartulipüree kroket/koogike. Tõelise maitseelamuse poolest ei jää maha ka Bacalhau à Brás. Soolatursa, sibula ja praekartuli ribad segatud munaga on kodune, traditsiooniline roog, mis viib keele alla.

Hea teada! Portugallased söövad Euroopas kõige rohkem kala. Aastas tarbivad nad u 60 kg kala ühe inimese kohta. See on rohkem kui topelt Euroopa keskmisest. Eestlased tarbivad vaid 10 kg inimese kohta aastas.

Pasteis de Bacalhau valmistamine

Pasteis de Bacalhau valmiskujul.

Sardinhas – kuulsaim suvine Portugali toit

Tuntud mereriigina on Portugali toidukultuuris ilmselgelt esindatud ka kohalik kala ja rikkalikult mereande. Krabid, merekarbid, kaheksajalad, molluskid, krevetid, homaarid jpm. Näiteks on populaarsed merekarbi toit Amêijoas à Bulhão Pato ja kaheksajalaroog Polvo à Lagareiro. Kuid üle ega ümber ei saa Portugalis Sardinhas Assadasest ehk grillitud sardiinidest. See on imelihtne ja toitev, suvine roog.

Sardiinid on populaarne festivalitoit, mida valmistatakse tavaliselt lahtisel söegrillil tänava ääres. Nii on kogu söögitegemise protsess möödujaile näha. Ääretult populaarne on iga-aastane Püha Antoni festival Lissabonis, kus Alfama, Castelo, Bica, Bairro Alto ja Madragoa linnaosadesse koguneb tohutu rahvamass. Nauditakse paraadi, veini, õlut, tantsitakse ja siit ei puudu mingil juhul ka Sardinhas Assadas.

Grillitud kala restoranis.

Caldo Verde – lihtne ja maitsev supp

Kalest (lehtkapsast) valmistatud lihtne, kuid toitev roheline supp on hinnas nii Lissaboni kuulsates restoranides kui ka väikestes, unistes Alentejo külakestes. Lisaks rohelisele leiab supist ka kartulit, oliiviõli, sibulat, küüslauku, liha. Caldo Verdet süüakse tihtipeale olulistel tähtpäevadel ja pulmades. Supi kõrvale võetakse tavaliselt ka Pão com Chouriço (leib vorstiga).

Caldo Verde on Portugali tuntud supp

Pastel de Nata – traditsiooniline Portugali magustoit

Need ülimaitsvad Portugali kreemikoogikesed ei ole enam eestlastelegi midagi uut. Viimastel aastatel leiab aina rohkem Eesti restorane, kus on menüüs ka see suussulav koogike. Tegu on lihtsa, kuid tõeliselt hea ahjus küpsetatud magustoiduga, kus hõrk ja siidine kreem on lehttaigna korvikeses. Tavaliselt raputatakse peale ka kaneeli ja/või tuhksuhkrut. Kui Pastel de Natat võib leida pea igas Portugali kohvikus, siis vaieldamatult kõige kuulsam on Pastéis de Belém Lissabonis, kus kreemikookide tegemise traditsioon ulatub 19. sajandi algusesse.

Hea teada! Pärast 1820. a revolutsiooni suleti kõik kloostrid Portugalis. Pastéis de Belém kreemikooke hakkasid salajase retsepti järgi esimest korda tegema mungad selleks, et mingitki sissetulekut teenida.

Pastel de Nata – magus kõhutäis

Bitoque – traditsiooniline roog Portugali köögis

Bitoque on Portugali köögi traditsiooniline roog, mis koosneb looma- või sealiha steigist, riisit, praemunast, friikartulitest ja värskest salatist. Kõik on eestlaselegi tuttavad toidud, kuid Portugalis on roog ääretult populaarne. Seda leiab väga paljudest traditsiooniliste restoranide menüüdest ja see on portugallaste tuntud lõuna- või õhtusöögivalik.

Bitoque – lihtne ja toitev roog

Caracóis – põnev kulinaarne elamus

Portugali toit kindlasti üllatab. Suve alguses on Portugali tascad (koduse toiduga Portugali söögikoht) inimestest umbes, kus õlle kõrvale luristatakse tigusid. Teod on Portugalis sarnase auraga pubisnäkk nagu eestlastele küüslauguleivad. Tigusid maitsestatakse enamasti oreganoga, kuid lisaks ka tüümiani, loorberi, pipra, soola ning piri-piriga (väga terav tšillikaste).

Tigude söömise komme sai alguse Alentejo regioonist, kuid nüüdseks on levinud ka teistesse Portugali nurkadesse. Esimesel korral tundub teokarbist tikuga teo väljakookimine pehmelt öeldes õõvastav. Küll aga, tekstuurilt on Caracóis nagu seened ning maitselt üllatavalt head. Proovi ära!

Hea teada! Caracóis on hooajaline snäkk, mida pakutakse vaid suvel. Portugalis on ütlus, et tigusid süüakse ainult kuudel, mille nimes ei ole „r“ tähte (mai, juuni, juuli, august).

Teod oreganoga

Francesinha – rammus Portugali toit

Rooga teavad hästi kõik portugallased, kuid seda süüakse rohkem Põhja-Portugalis. Francesinha, tõlkes “väike Prantsuse tüdruk”, on üks eriti rammus, tõeline kolesteroolipomm. Tavaliselt nelja saiaviilu vahele pannakse ohtralt erinevaid lihasid: vorsti, suitsuvorsti, sinki/salaamit, biifsteeki. Liha ja saiakihtide vahele veel ohtramalt juustu ning siis kogu kupatus ahju. Aga see ei ole veel kaugeltki kõik!

Kui saiatorn on sulanud juustuga ahjus kenasti kaetud, siis valmistatakse roa peale veel praemuna, mis tagatipuks kuuma tomatise ja õllese kastmega üle valatakse. Tänapäeval on kombeks kõrvale ka friikartuleid serveerida. Au ja kiitus sellele, kes suudab kogu Francesinha ühe korraga lõpuni süüa!

Milline näeb Francesinha seestpoolt välja?

Arroz doce – eestlaselegi tuttav magustoit

Otsetõlkes magus riis, kuid tegu on pigem riisipudinguga. Seda tuntud ja armastatud magustoitu leiab paljudes Portugali kohvikutes ning kodus valmistatakse riisipudingut tihtipeale just jõuludeks. Suhkur, muna, riis, sidrunikoor, kaneel, piim – ülilihtne ka ise teha. Eestlasena sõin mina sarnast toitu hommikuti riisipudru nimetuse all, kuid Portugalis on tegu ikka magusaga, mida süüakse pärast pearooga.

Hea teada! Juba esimesel aastatuhandel tõid maurid esmakordselt riisi Portugali. Hiljem oli riis luksustoit vaid rikkale eliidile. Tänapäeval kasvatatakse riisi ka Portugalis, kattes 60% sealsest riisi tarbimisvajadusest.

Portugali köögis on veel hulgaliselt fantastilisi toite ning kulinaarset avastamisrõõmu jätkub siin kauemakski.

Head isu ja kohtumiseni Portugalis!

See postitus viib sind Gruusiasse Borjomi mägede vahele matkama, kohalikku Gruusia perre ja väikesesse Kharagauli külakesse Borjomi-Kharagauli rahvuspargi vahetus läheduses. Saad lugeda Sandbergi reisijuhi Kristiina mõnusaid meenutusi ajast, kui ta Gruusias elas.

Matk Borjomi-Kharagauli rahvuspargis

Mul on juba ammu mõtted kõrgetes mägedes, pilvede vahel lennanud. Tahaks hirmsasti selle 60 km Borjomi-Kharagauli rahvuspargi matkaraja läbida. TEHTUD! Nelja päeva asemel võttis aega kolm päeva. Alustasime hommikul teekonda Marelisi külast ja sihtmärgiks Borjomi teispool rahvusparki. Esimesel päeval oli 20 km ainult mäkketõusu, millest viimased 5 km ei olnud enam saapasääreni ulatuva muda sees.

Ega see hütikesse jõudmine ka mingi niisama jalutuskäik ei olnud. Neil on siin esimese hütini jõudmiseks matkateel 12 jõeületust. Neist 12st umbes pooltel puuduvad sillad või on lihtsalt üks suuremat sorti puujurakas üle jõe visatud ja siis vaata ise, kuidas üle saad. Karastavalt külm mägijõgi ise liiga sügav ei olnud, ikka sai läbi käia. Mõnikord sai üle hobusega, mõnikord hüppasin autokasti koos kümne gruusia mehega.

Ühel puhkepausil jätsime kodinad sinnapaika ja otsisime rahulikuma koha jõekese peal, võtsime täiesti paljaks ja suplesime kiirevoolulises, jääkülmas vees. Nii mõnus! Mitte üht hingelist peale meie ümbruskonnas ei ole, aukartustäratavate mägede keskel, null mobiililevi, muust maailmast ära lõigatud, täiesti üksi… Mida sa, hing, veel soovid?

Udused Borjomi mäed

Mida kõrgemale saime, seda järsem kallak, kuni lõpuks jõudsime ka puupiirist ülespoole. Ohh, milline vaade – udu ja pilved. Hea, et enda ette 10 meetritki nägi. Udu oli niivõrd tihe, et juuksedki olid sellest korralikult märjad.

Ööbimiskohta jõudes tegime matkahütis hilise lõunauinaku. Meie 7-liikmeline matkaseltskond oli pärast 8-tunnist soparallit päris läbi. Õhtul mängisime küünlavalgel Yatsit ja jõime pläskust chachat. Grusiinide kombed hakkavad juba külge…

Borjomi-Kharagauli mägedes muutub ilm väga kiirelt. Nii ka teisel päeval. Kogu retke jooksul saime kõike: vihma, udu, tuult, palavat päikest, imelisi vaateid. Kõrgel mägedes ei ole matkarada kõige paremini märgistatud. Nii mõnigi kord ei ole enam ka mingit teerada, ei ole näha udusse mässitud mägesid ja tuttavaid vaateid silmapiiril, mille järgi orienteeruda saaks. Aga kui udu kadus, siis lõpuks ometi tervitasid meid imelised vaated. Kolmanda päeva 15 km olid ainult allamäge ja edasi viis mõte, et Borjomis on ju restoranid (mida Kharagaulis ei ole) ja seal saab päris sööki!!

Miks sa seda teed?

Matk oli füüsiliselt ikkagi pingutust nõudev. Mu armas sõber, kes mulle Gruusiasse külla tuli ja kogu selle matka kaasa tegi, palus mul talle edaspidi mõnikord meelde tuletada, et ta enam kunagi sellist matka ette ei võtaks. Minu tunded olid risti vastupidised. Borjomi restoranis khinkalisid sisse luristades, plaanisin juba järgmist matka.

Miks ma vabatahtlikult terve päev mudas müttan, miks ma riskin igasuguste selja-, õla- ja põlvevaludega, mille käes nii mõnigi mu matkakaaslane vaevles? Miks ma olen valmis higistama välja viimase kui ühe veetilga, mis ma sisse olen joonud? Miks ma oled valmis end füüsiliselt proovile panema? Mis sul viga on?

Loodus on tervendav, imeline, kaunis. Matkamine on minu jaoks nagu meditatsioon. Ma olen enda mõtetega või mõttetustega või täiesti tühja peaga. Ma olen sunnitud oma keha paremini tunnetama ja seeläbi olema terviklikum inimene, üks keha ja hingega, koos tegutsema ühise eesmärgi nimel. Ma tahan anda endast kõik, ma tahan teha rohkem, kui ma arvan ennast suuteliseks olema.

Selle kõrgeima mäetipu otsa jõudes olen ma millegagi hakkama saanud, kohene tasu tehtud töö eest. Ebakindlas eluetapis olles on vähemalt üks kindel asi – ma läbisin selle 60 km matka. Ma tean jälle ennast kübekese paremini ja tänutunne elusolemise eest kasvab iga päevaga. Kui 60 km matk Borjomi-Kharagauli rahvuspargis tehtud sai, siis oli võimalus ka ikka grusiinidele külla minna!

Grusiinile küllaminek on omaette ooper

Pooleks tunniks lihtsalt sisse astuda, natukene juttu puhuda ja siis oma teed minna, on täiesti mõeldamatu tegevus. Grusiinide jaoks on külalised jumala kingitus. Kaetakse laud. Pakutakse isekasvatatud tomateid, kurke, isetehtud poolteist aastat seisnud juustu (appi, kui maitsev), khatchapurit (juustuga täidetud leib), äsja suurest saviahjust väljavõetud suussulavat purit (leib), isetehtud konjakit, viina, veini, tarudest korjatud mett, mchadit (maisileib) ja värskelt valminud sarapuupähkleid.

Su käest isegi ei küsita, kas sa soovid veini või mitte. See lihtsalt pannakse sulle ette ja mitte juua on ebaviisakas. Üks hetk tunned, et hakkab juba natukene pähe, jood oma klaasi lõpuni ja loodad, et nüüd ehk aitab. Ei aita! Selle peale, kui sa vehid juba meeleheitlikult kätega ja ütled: “Ara, ara, ara“ (ei, ei, ei), saad vastuseks “tsota, tsota“ (natukene) ja su klaas kallatakse uuesti ääreni täis. Ja ürita seda mitte juua! Üks külaskäik, miinimum kolm tundi.

Tamada (tavaliselt üks vanem pereliige, kes alati pidulauas tooste ütleb) õnnistab toostidega meie vanemaid, vanavanemaid, sõpru, tulevasi lapsi, häid riikidevahelisi suhteid, õdesid, vendi, külalisi. Nii et, kõik mu armsad lähedased, teadke, et te olete mitmekordselt õnnistatud.

Pilguheit grusiinide ellu

Ametlik statistika: eelmisel aastal 35% vastsündinutest poistest nimetati Giorgideks ja umbes sama protsent tüdrukuid on Ninod. Nii on ka minu tuttavate seas, vähemalt viis Giorgit ja samapalju Ninosid. Giorgiks nimetatakse tavaliselt esimene poisslaps peres, ikka Georgia auks. Nino oli pühak, kes neljandal sajandil ristiusu siiamaile tõi.

Enamik grusiine peavad ennast ka õigeusklikeks. Tõsiusksemad löövad endale kolm risti ette iga kord kui näevad kirikut või püha Nino risti, mis on üle terve riigi iga võimaliku nurga peale laiali laotatud. Pikemal rongisõidul aknast välja vaadates võib pidev risti ette löömine keha korralikult higiseks ajada. Ega see mingi lihtne ettevõtmine pole. Öeldakse, et ei ole Gruusias ühtki mäge ilma kirikuta selle otsas. Muidugi leidub ka üha rohkem usu suhtes skeptilisemaid linnanoori, kelle arvates on religioon lihtsalt äri.

Lambakarjus kutsus pitsile.

Kodune Kharagauli

Meie oleme aga väikeses Kharagauli külas, Borjomi rahvuspargi põhjaosas. Siin on rahulik ja vaikne elu. Turul on ainult hommikuti vilgas elu. Naised müüvad värskeid köögivilju. Üks muta, mind juba kaugelt silmates, hüüab üle turu, et ma olen tulemas. Ikka “kamarjoba, kamarjoba, rogor khar“ ühele ja teisele küljele, mõnega jään pikemalt maast ja ilmast jutustama (mitte, et ma nüüd gruusia keelt oskaks). Sihtmärk on piimanaise lett (see lett on tegelikult kaks kartulikasti maas), kust ostan veel sooja, tund aega tagasi lüpstud piima, mis läheb hommikupudrusse ja kohvi peale. Muide, Gruusias (või vähemalt Kharagaulis) müüdav kohv on alla igasuguse arvestuse. Leida võib ainult neid instant lahustuvaid kohvisid. Aga raskel ajal läheb kõik loosi.

September tõi jahedamad ilmad. Panin esimest korda siinolles hommikul oma pikad püksid jalga. Kaubikutäis arbuuse ja meloneid, mida peatänaval osta sai, on asendunud kaubikutäie tomatitega. Igasugu pisiloomad on hakanud õuest siseruumidesse kolima. Täna põrnitses meid laenurgas üks nunnu skorpion. Hommikuti vaatan jalanõud üle, et mõni poleks ennast sinna mugavalt sisse seadnud. Õudus! Terve kodu on täidetud magushapu lõhnaga, sest pereema keedab köögis hilisõhtuni viinamarjamahla. Selline on üks Gruusia väikese küla elu.

Himaalaja nõlvadelt alla voolav imelise loodusega Bhutan on läbi imbunud budistlikust kultuurist. See on ainuke vaba riik maailmas, kus ka Tiibetist tuntud vadžrajaana budism on ametlik riigiusk. Kuna kõik kaunimad looduslikud vaatamisväärsused – mäetipud, jõed, kivirahnud, kaljukoopad ja muu – kannavad sügavat tähendust ka budismi mõttes, ei tee isegi Bhutani loodusmatka huvilisele paha heita kiire pilk Bhutani budistlikku kultuuri ja selle telgitagustesse.

Allpool kirjeldatud sündmused toimusid 2013. a septembris, ajal, mil elasin aasta aega Bhutanis ning töötasin Bhutani ühe tähtsaima budistliku õpetaja Gangteng rinpotše heaks. Lindistasime tema loodud e-kooli tarbeks loenguid budistlikust filosoofiast.

Gangtengi kloostri aasta tähtsaimad rituaalid – drubtšen ja tsetšu

Gangtengi klooster

Kloostris jätkuvad tegevused katkematu lõngana. Kohe, kui vihmaaeg läbi, algab taas üks suurem rituaal – suur teostamine ehk drubtšen. Selleks on sügiseti raevukal kujul avalduva virgunud olendi Vadžrakilaja suur teostamine. Bhutanis levinud vadžrajaana budismi järgi öeldakse, et raevukad vormid on eriti tõhusad jämeda lolluse purustamiseks. Olemuselt ei ole see tegelikult midagi muud kui väga tähelepanelikult enda sisse vaatamine ja sealt oma sisemise rahupaiga üles otsimine. Kui see pisutki õnnestub, hakkame aru saama, et vaid sellelt pinnalt suudame tegelikult ka kedagi teist märgata ja kellegi teisega suhestuda, talle abi pakkuda.

Inimmeele tavaseisund on ju ikka see, et tegeleme oma pisikese ego nõudmiste rahuldamisega. Enese sisse vaatamise teine tähendus on tegelikult kohalolek, siin ja praegu täielik kohalolek. Tavaline on ju see, et oleme mõtteis alati kuskil ees- või tagapool, minevikus tuhlamas või helgest tulevikust unistamas või ähvardava tegelikkuse kohe-kohe juhtumise pärast pabistamas. Vaid vahetult kohal olles saavad avalduda sellised seisundid nagu kellestki tõeliselt hoolimine – omakasupüüdmatu armastus.

Aga ka minul pole selle kohta palju öelda. Olen üsna sarnane tavalisele inimesele, oma meeleolude mängukann, kes ehk siiski iga päev end mõneks ajaks kokku proovib võtta, et mitte kogu päeva mõtetes maha uidata. Mõned inimesed ütleks selle peale, et uitamine on mõnus. Ja mina ütleks selle peale, et kui on mõnus, eks siis tuleb edasi uidata. Võibolla ei ole meel veel valmis korraks peatuma ja enese sisse vaatama.

Bhutani inimesed kogunevad Gangtengi kloostrisse

Suure Gangtengi kloostri peasaali ühte otsa on üles seatud virgunud olendite palee – mandala, mis jääb suurema osa ajast kardinatega suletuks. Selle ette on ritta seatud erinevad ohverdused ja sümboolsed virgunud olendite vormilised kujutised – tormad. Need on valmistatud tsampast (röstitud odrajahu) ja võist, detailide peensus ja täpsus on hämmastav. Bhutanis tegelikult tsampat väga ei tarbita, peamiselt kasutatakse ka tormade valmistamisel keedetud riisi, ent riisitorma ei ole nii vastupidav kui see, mis on valmistatud tsampast ja võist. Siia tormasse kutsutakse rituaali käigus tegelik virgunud olend ehk materiaalne substants väestatakse.

Kogu suur saal on täis munki, äärealadel istuvad mitte väga kenas keeles öeldult „minapid“ ehk „mustad inimesed“. Selline on külainimeste, põllumeeste hüüdnimi. Ja paraku on hüüdnimes tõtt rohkem kui küllaga – kõik näevad sõna otseses mõttes välja üsna mustad ja kasimata. On huvitav jälgida, kuidas vaatamata rinpotše poolepäevasele sissejuhatusele selle kohta, mis drubtšeni ajal toimuma hakkab, selle mõte nendele külainimestele vaevaliselt umbes rituaali viiendal päeval tasapisi kohale jõudma hakkab.

Ja on päris kindel, et need külainimesed ei ole siin suurel teostamisel mitte sugugi esimest korda. Tegemist on pigem korralike ättide ja eitedega, kes tõenäoliselt juba aastaid sellest sündmusest osa võtavad, aga oh häda, aasta on pikk ja vahepeal võib ju meelest ära minna. Eks see on minupoolne üsna kurjas keeles avaldatud mõttekäik, mida ei maksa väga lõplikult võtta. Tegelikult on kohaletulnute hulgas ka neid külainimesi, kes üsna täpselt teavad, mis tegelikult toimub. Ka selliseid, keda kutsutakse spetsiaalselt kloostri poolt esimesse ritta rituaali juhtima.

Värvikas kaader drubtšenil

Drubtšeni puhul kannab enamik külainimesi templisaalis ka punakaspruuni toorsiidist suurt salli. Tegemist on Buddha õpetuse värviga ning sellega väljendatakse seda, et ollakse Buddha seadmuse järgija. Ka mina poen oma rinpotše kingitud punase salli sisse ja olen enam kui rahul, et seekord ei pea ma viisakuse märgiks hingenöörivat kirat ehk Bhutani traditsioonilist seelikut või kleiti kandma. Kiral pole Buddha õpetusega tegelikult mingit pistmist, aga Bhutanis peavad kõik kohalikud kloostrisse sisenedes kandma traditsioonilisi rõivaid – kas kirat või gho’d (meeste kleitmantel). Asi on lihtsalt selles, et klooster on pühakoht ja selle austamiseks võiks natuke paremaid riideid kanda, mitte päris dressides ja kummikutes kohale ilmuda.

Tõsi ta on, see on üsna kummastav vaatepilt, kui peasaali tormab bussitäis turiste, kes kõik kannavad dresse ja mägironijavarustust. Millegipärast arvatakse mujal maailmas veendunult, et Bhutanis tuleb ainult kogu aeg ronida. Tõelus on pigem see, et sõidetakse kas bussi või uhke autoga ühest kohast teise, astutakse korra autost välja, jalutatakse natuke ümber kloostri ja sellega ronimine ka piirdub. Kui just giid spetsiaalselt ei pinguta ja programmi mõnda korralikku matka sisse ei pista – see, mis tavaliselt saab osaks Sandbergi reisigruppidele ning mille üle siiralt rõõmustatakse.

Kloostri peasaal on eelkõige täis munki. Esiridades istuvad parimatest parimad, kellel on kogu tekstiarsenal suurte pakkidena laiali laotatud ning kes osavalt ja välkkiirelt erinevates tekstiosades orienteeruvad. Aga kogu aeg tuleb meeles hoida ka seda, et rituaali tegemine pole mingi väline teksti vuristamine ja mantralausumine, kogu asja mõte on hetkest hetke sissepoole vaatamine. Munkade nägudelt peegeldub vastu selgus ja täielik keskendumine.

Samuti istuvad esireas need, kes mängivad mitmesuguseid muusikainstrumente. Nendeks on erinevad suured pasunad ehk dungid, trompetilaadsed pillid ehk gjalingid, suured trummid ja kahe käega kokkulöödavad metalltaldrikud ehk rölmod. Kogu rituaali juhib eesretsiteerija ehk umdze, seekord suurepärase häälega tulevane khenpo ehk ningma traditsiooni kloostrihariduse kõrgeimat kraadi omav Sangje Tenzin.

Kui esiridadest tahapoole minna, avaneb hoopis teine vaatepilt. Peamiselt istuvad seal need, kes pole suvatsenud endale isegi teksti välja otsida. Suurema osa ajast tegelevad nad magamise või tukkudes tasakaalu hoidmisega. On neid, keda on siia kohale saadetud mingist teisest kloostrist mõne õpetaja käsul – ilmselgelt valmistab selline istumine neile vaid üüratut ja igikestvat piina. Mõttevabalt tühjusse tardunud vaevaline pilk või unehallid silmad räägivad iseenda eest. Seda muidugi siis, kui nad silmi üldse lahti suudavad hoida.

Magavad ja metsas kükitavad bhutanlased

Vahel mõtlen, kuidas küll Aasias inimesed nii palju magada suudavad. Seda hakkasin märkama juba palju aastaid tagasi India rongides. Tullakse rongi peale, kaasas on selleks puhuks mõni lina, sall või suurem tekk, keritakse end sinna sisse ja üles tõustakse aeg-ajalt vaid siis, kui nälg ligi tikub. Ja niimoodi vegeteerivad paljud seal rongis südame rahuga kaks-kolm päeva järjest. Loomulikult veedetakse sügavalt norsates ka terve öö või vähemalt pool sellest. Millegipärast varase hommiku esimesed tunnid, mida mina pean India rongis sobivaks uneajaks, tuleb veeta lärmakalt rongikaaslastega unenägude üle arutledes. Või õigemini ma päris täpselt ei tea ka, mida nad arutavad. Paistab lihtsalt, et öö jooksul on nende peadest nii mõndagi läbi jooksnud, mida on vaja kohe kaasteelistega jagada. Et seejärel pärast hommikusööki umbes kella kaheksa paiku taas magama kerida.

Lisaks magamisele kohtab siinkandis rohkem ka üldse mitte päris positiivses tähenduses mõttevaba olekut, mis on esirea munkade selge keskendumise vastand. Tšilip Sangje (’tšilip’ tähendab dzongkha keeles ’välismaalast’ ja tšilip Sangje on siin Gangteng rinpotše isiklik tõlk)  ütleb, et ta käib vahel metsas jalutamas. Ja kohtab tee peal maas kükitavaid bhutanlasi, kes ei tee mitte midagi muud, kui vaid lihtsalt kükitavad. Pole nii, et nad jälgiks kedagi või midagi. Või ootaks midagi. Nad on otsustanud lihtsalt keset teed maha kükitada ja lihtsalt kükitada. Kasvõi pool päeva, kui vaja. Mul on siiski kuri kahtlus, et Bhutanis on oma töö teinud lapsepõlves pisut liiga suur kogus kangemat kraami. Ara’d antakse ju sülelastelegi, et nad kuss püsiks. Seda on õnneks aja jooksul vähemaks jäänud, aga eks külades juhtub seda veel praegugi.

Ööpäev läbi tekstide lausumist

Ja nüüd siis taas Gangtengi suur peasaal, esiridade täielik kohalolek ja nende seljataga tühjusse piidlevate munkade silmapaarid, mis terve päeva jooksul päris korralikult ei avanegi.

Seda päevade pikkust istumispiina on võimalik taluda aga tänu mõnedele kaasnevatele privileegidele – antakse paremat süüa ja halleluuja! Lisaks saab ka raha! Nii mitmedki ilmikud teevad kloostrile suuremaid annetusi ning osa sellest rahast jaotatakse ka munkadele. Nõnda võib iga päev saja ngültrumi (ngültrum on Bhutani kohalik raha, aga seotud India ruupiaga – 1 euro on umbes 80 ruupiat) võrra rikkamaks saada. Mis pole sugugi paha, sest drubtšeni ajal müüdav taldrikutäis momosid (pelmeenitaolised aurus küpsetatud pirukad) maksab vaid 35 ngültrumi. Neid on siiski võimalik süüa vaid siis, kui tasuta saadud toidust täis laaditud kõhtu veel pisut ruumi jäi.

Sisuliselt näeb suur teostamine välja nii – katkematult retsiteeritakse põhi- ehk juureteksti ning paljusid lisatekste. Katkematult tähendab seda, et tekste retsiteeritakse ööpäev läbi. Kõige olulisem on aga, et mantra – vastava virgunud olendi seemnesilbid, mida lausudes teda kohale kutsutakse ja olendite heaks virgunud tegevusi teha palutakse, ei katkeks. Proovin ise ka sellisest haruldasest võimalusest korralikult osa võtta.

Täielik keskendumine kõikides palvetes

Peaaegu igal hommikul tuleb troonile istuma ka Gangteng rinpotše. Ta lausub kaasa kõiki palveid ja teeb kaasa kõiki rituaale. Temas väljendub täielik keskendumine. Mitte kunagi märkigi hajevilolekust või väsimusest. Tema ülesandeks on ju ka kogu seda üritust organiseerida, et kõik käiks nagu kellavärk nii kloostri peasaalis, kloostri köögis kui ka tagatubades. Lisaks peab ta suhtlema iga päev saabuvate külaliste ja kohalike võimuesindajatega.

Kohale tuleb aina rohkem inimesi ja Sangje väidab mulle, et tema on märganud ka minappide hulgas selliseid, kes peast igasuguseid palveid retsiteerivad. Üheks selliseks on üks mitte just kõige kõrgemas eas onu, kellel millegipärast nöör silmade peale on seotud. Nöör on tõesti täpselt silmalaugude peal ja tekib küsimus, kas nii kuidagi ebamugav pole. Õnnetuseks saame nööri kummalise asukoha kohta varsti selgust. Ühel kloostrisaali ringil komistab Sangje kogemata silmanööriga onu otsa, nöör nihkub paigast ja oh häda, tema silmad kukuvad plaksti kinni. Niisiis tundub, et nöör hoiab tema silmalauge üleval. Arstiabi on Bhutanis küll tasuta, aga see piirdub tihti kohalikus velskripunktis plaastri jagamisega. Kui midagi tõsisemat häda on, tuleb minna Indiasse või ise mingi lahendus oma terviseprobleemidele välja mõelda.

Minapide rahutu podin

Juureteksti retsiteerimise vaheaegadel, mil lausutakse ainult mantrat ja tehakse ringe ümber Guru Rinpotše kuju, pean mina jälgima külainimeste varbapaare. Seda sellepärast, et minu istekoht on ümber peasaali tehtava ringi trajektoori veerel, nii et iga viimse kui ühe külainimese varbad mööduvad otse minu nina alt Guru Rinpotše selja taha. Mõne inimese varbad on jonnakalt igas suunas harali, pole ka ime, et sinna otsa mingi jalanõu ei mahu. Tõsi ta on, paljud külainimesed käivad ringi ikka paljajalu ja hommikud on siin Gangtengis sügiseti juba nullkraadilähedased. Õnneks on mõnede inimeste varbakomplektid peidetud öömustadesse sokkidesse või põlvikutesse.

Vahel muutuvad minapid ehk „mustad inimesed“ rahutuks ja külauudiste podin hakkab ähvardavalt üle rituaali võimust võtma. Siis tuleb ise kõvemini retsiteerida, et ka uinunud mungad üles ärkaksid ja teistega ühineks. Õige pea meenub taas ka minappidele, et käimas on rituaal ning külajuttudega tuleb pisut oodata.

Malika tuldpurskav lohe

Ümber rinpotše trooni on põrandal koha sisse seadnud tema perekond. Mind hakkab huvitama Malika, rinpotše umbes nelja-aastane tütar. Iga päev on tal varuks mingi uus tõsine plaan, kuidas lõbustada neid, kes drubtšenile vaid magama on tulnud või kes kogu aeg keskendumisseisundis püsida ei suuda, nagu mina. Ühel päeval märkab Malika üllatusega, et suure Guru Rinpotše seljataga on väike aknaorv, mis on tihedalt väikseid Guru Rinpotše kujusid täis pikitud ja mis veelgi parem, iga kuju kannab ka saua ehk kvatangat, mida on imelihtne ära võtta. Nüüd korjab Malika endale mõlemasse pihku korraliku pundi sauasid ja hakkab neid tuldpurskava lohena piksenooltena kasutama ning proovib neid oma lapsehoidjast nunnale silma visata. Pärast korduvad katseid suudetakse Malika raevukatele vormidele suure hädaga piir panna ja ta pisut taltsamaks muuta.

Malika ootab tegelikult ainult rituaalseid tantse ehk tšamtantse. Huvitav, iga päev ühte ja sama üsna pikale venivat tantsu nähes tuleb minul teinekord igavus peale, aga Malika on neid vaikselt nõus iga kord täiesti lõpuni vaatama. Muidugi väikeste vahepausidega, kui ta otsustab, et ka tema võib ennast sama hästi keerutada kui need pealtnäha müstilistes kostüümides ja maskides tantsijad.

Katkematu mantralausumine

Suur teostamine on kestnud nüüd juba nädala, tavaliselt lühim variant sellest ongi nädalapikkune. Kui vähegi keskendumisharjutustega tegeleda, siis on selge, et umbes neljandal, viiendal päeval hakkavad meeles väikesed muutused toimuma. Mis tähendab seda, et ühel hetkel võib märgata, et keskendumine hakkab juhtuma üha väiksema vaevaga, kõrvalised mõjud ja välised asjaolud muutuvad üha kaugemaks ega ole enam meele teel risti ees. Ju siis selle vähemalt nädala pikkusel kestusel see põhjus ongi – kui see oleks lühem, ei oleks selles piisavalt väge, et see rumalate meelt kuidagi liigutaks.

Proovin osa võtta ka mantralausumiste õhtu- ja öövahetusest. Kuna mantralausumine peab olema katkematu, tähendabki see seda, et kloostris on alati üks peamine mantralausuja ning temale sekundeerivad vabatahtlikud. Vabatahtlikke siin tegelikult väga pole, sest paljud mungad ju seda üritust väga tõsiselt ei võta. Seega peavad mungad kohal olema nimekirja alusel. Kogu õhtu ja öö on jaotatud kolmetunnisteks vahetusteks ja munkade ülesandeks on vähemalt oma vahetuse ajaks kohale ilmuda. Osadel neist pole sellest sooja ega külma, võetakse kaasa magamiskott ja uinutakse sügavalt juba esimeste silpide lausumise ajal. On muidugi ka teisi, kes väsimatult alati virged on.

Aasias töötab millegipärast uskumine, et kui on olemas umdze, rituaali pearetsiteerija, või kasvõi peamine mantralausuja, siis tema teebki töö kõigi teiste eest ära ja pälvimused tulevad vuhinal, isegi kui ise vaid magada. Mis pole paraku tõsi. Minul pole siiski suureks kommenteerimiseks põhjust, sest mina võin ju selle sündmuse erilisust väga teravalt näha, kuna minu elus juhtub sellist asja väga harva, aga munkade jaoks on see tihtipeale rutiin. Kogu aeg toimuvad mingid suuremad mitmepäevased rituaalid, kes see ikka jõuab kogu aeg virge olla ja kõigest hoolega osa võtta.

Lõpetuseks saavutuste võtmise rituaal ehk ngödrup langwa

Suure teostamise lõpetab saavutuste võtmise rituaal. See on rituaal, mille käigus lastakse kogu suure teostamise ajal loodud väel ja õnnistustel endasse voolata. Selleks puhuks on oodata kohale ka Bhutani peaministrit Tsering Tobgyet koos uute ministrite kaaskonnaga. Rinpotše on dilemma ees – oma poliitilise erapooletuse näitamiseks ei peaks ta neid üldse kuidagi erilisemalt vastu võtma ent samas on tegu ikkagi vastse peaministriga.

Tõsi ta on, varem oli Tsering Tobgye opositsiooniliider ja sellel ajal käis ta samuti igal aastal suure teostamise lõpus Gangtengis ja siis polnud tema kohalolu mingi probleem. Nüüd on vahe vaid selles, et vahepeal on temast saanud peaminister. Kuna Bhutanis on staatus ja protokolli järgimine vaat et eluküsimus, otsustati, et viisakuse märgiks peaks seekord väikese tseremoonia siiski korraldama.

Ma otsustan samuti, et pressin seekord lauljatest tüdrukute abiga endale kira selga ja kaen ära, kuidas peaministri vastuvõtt välja näeb.  Oodata tuleb aga kaua. Nimelt öeldi kõigepealt, et peaminister peaks jõudma umbes kella kaheksa paiku õhtul, ent proosalistel põhjustel olevat kogu ekipaaž all orus Nubdingi kandis juba mitmendat tundi tee peal kinni. Nimelt olevat üks ekskavaatoriga tööle läinud mees õhtul ekskavaatori kogemata tee peale unustanud, nii et tollest pääses nüüd häda pärast mööda vaid mootorratas. Et leida mees, kelle püksitaskus on sobivad ekskavaatorivõtmed, kulub mitu tundi. Ka peaminister pole jumal, vaid peab lihtsalt ootama.

Gangteng rinpotše, Bhutani peaminister ja kloostrikoerte tembud

Õhtul peale kümmet jõuavad ministrid lõpuks Gangtengi kloostri hoovi. Üles on rivistunud maskides tantsijad ja kangelased, kes on traditsioonilisi rõivaid kandvad budismi kaitsjad. Antud juhul tähistavad nad sümboolselt neid olendeid, kes olukorda kontrolli all hoiavad. Muidugi pole tegu vaid sümbolismiga, tänapäeval on siiski vaja ka paari pisikest politseikomandot, kes ürituse kulgemise maisemal poolel silma peal hoiavad.

Kuu kahvatu valguse kumas näeb kõik välja üsna ebamaine. Kõigepealt sisenevad kloostrihoovi isegi kuuvalguses silmipimestavalt kirevais rõivais lauljatüdrukud. Neile järgnevad erinevaid muusikainstrumente mängides mungad, kelle järel sisenevad jõuliselt tantsu keerutades kangelased. Alles siis astuvad sisse Gangteng rinpotše ja peaminister koos ministrite kaaskonnaga. Gjalingi venivale kutsele ei pane aga kloostrikoerte süda taas vastu ning kõik koerad otsustavad pillimängu täiendada oma haleda ulgumisega.

Neid proovitakse kiiresti eemale ajada, kuid koerad näitavad seekord oma jõudu. Nimelt on siinkandis käimas jooksuaeg ja see, et kloostrihoovis viibib peaminister ise, ei kõiguta nende toimetamisi kuskilt otsast. Just siis, kui rinpotše ja peaminister on peaaegu kloostriukseni jõudnud, otsustab üks koertepunt, et nüüd on paras aeg üks korralik kaklus otse nende jalge ees maha pidada. Väga suure hädaga suudetakse koertepunt laiali ajada ja peaminister pääseb väga napilt koerte lõugade vahele sattumast.

Vastuvõtutseremoonia põhiosa

Peatempli saalis toimub nüüd vastuvõtutseremoonia põhiosa, kuhu aga kedagi kõrvalist ei lubata. Ka mind kihutavad politseinikud ukselt viisakalt minema. Ukse taga on üles rivistunud umbes kolmkümmend munka, kel kõigil käes bambuskorvid, mille sees on sümboolsed tervitusannid: haisev doma (beetlilehe vahele pistetud meeliülendavaid substantse sisaldav areka pähkel), erinevad puuviljad ja maiustused. Neid serveeritakse kõiki väga elegantsel moel.

On raske uskuda, et need kombevabad külamungad, kellele minu arust mingeid viisakusreegleid küll kunagi õpetatud ei ole, suudavad kõike seda nii kaunilt ja sundimatult teha, justkui oleks peaministrile sügava kummardusega graatsiliselt hõljudes kommi pakkumine mingi igapäevane asi. Umbes poole tunni pärast on vastuvõtt läbi ja kell läheneb üheteistkümnele.

Magamiseks siiski aega palju pole, sest traditsiooniliselt algab suure teostamise rituaali lõpuosa ehk saavutuste võtmine öösel. Seekord räägitakse, et kella kahe paiku võiks valmis olla. Ma ei hakka oma suure vaevaga selga topitud kirat enam ära võtma ja lähen lihtsalt paariks tunniks voodi peale lebama, kõhu ümber kira vöödest moodustunud poomisnöör.

Kella kahe ajal luusib ümber kloostri juba arvestatav hulk inimesi, kuid miski pole seda nägu, et siin peasaalis kohe midagi algaks. Oodata tuleb veel paar tundi. Ju siis olid kõik millestki natuke valesti aru saanud. Rituaali ajaks on peaministrile rinpotše trooni kõrvale sisse seatud erikoht koos tugitooli ja vaipadega. Nagu peaminister seda näeb, palub ta, et see kõik sealt ära koristataks, tema istuvat hea meelega natuke tagapool koos kõigi teiste ministritega võrdselt ühes reas ja sellist uhkeldamist pole talle vaja.

Bhutani parlamendi kõige kuulsam poliitik

Kuigi Tsering Tobgye on nüüd peaminister, oli ta Bhutani parlamendi kõige kuulsam poliitik juba enne seda. Ja seda opositsiooniliidrina. Opositsioonis oli esimeses parlamendis kokku üldse kaks liiget, kuid ometi oskas ta alati nii veenvalt ja asjalikult esineda, et enne peaministriks saamist vaadati teda Bhutanis kui ainukest poliitikut, kes on mõistnud, kuidas demokraatlik asjaajamine käia võiks. Ja nüüd peaministriks saades ei ole ta kuidagi kaotanud oma lihtinimese lihtsust.

Seda ei saa öelda Bhutani eelmise peaministri Jigme Thrinle kohta, kes alati soovis, et teda koheldaks kui kuningat. Kuidagi ei suutnud ta ka välja kannatada valimiskaotuse kibedust ning pärast seda ta lihtsalt lahkus poliitikast. Nii palju siis Bhutani õnne valamisest ja kuulutamisest, millega teda alati seostatakse. Tundus, et tema jaoks oli see oluline vaid siis, kui sai ise olla kõige uhkemal ja kõrgemal positsioonil.

Varahommikused rituaalid

Esimest korda olen kelle viie ajal hommikul kloostris, mil õige pea hakkavad hämarasse kloostrisaali ukse vahelt sisse piiluma esimesed koiduvärsked päikesekiired, mis peagi jõuliselt üle põranda libisevad ja uue Guru Rinpotše tankamaali kuldselt särama panevad. Varsti toimubki kloostri ukseavauses vaid silmipimestava valguse ja suitsuohverduse jõuline vaatemäng, mille sisse kaovad või millest ilmuvad aeg-ajalt Padmasambhava mütsi kandvate munkade siluetid.

Kõik on imeilus ja täiuslik. Seejärel suundub välja ka rinpotše, et õnnistada ka kõiki kohalikke, kes tänasel hommikul kloostriõues ootavad. Umbes kella seitsmeks on suur teostamine selleks korraks peaaegu lõppenud. Lisarituaalidena peaks paari tunni pärast algama ka tuleohverdus. Selleks on kloostriõuele ehitatud spetsiaalsed savist kastid, mille sees erinevaid aineid põletama hakatakse, mis rituaali tegemise käigus juhtunud eksimused sümboolselt ja tegelikult ka puhastavad.

Ma pole päris kindel, kas jõuan veel nii palju üleval olla ning üle kõige tahaksin nüüd lahti saada sellest hinge nöörivast kirast. Selliseid mõtteid mõlgutades suundungi ukse poole, aga mõtlen veel enne kojuminekut paar ringi kloostrile peale teha. Kogemata satun peale ka ühe eidekese hommikurituaalidele. Oot-oot, mis ta seal nüüd lauajupi peal toimetabki, suur pussnuga käes? Vaat selle peale pole ma ise veel tulnud.

Tundub, et ta arvab, et selle tohutu pussnoaga saab varbaküüsi lõigata. Need detailid, millised küüned välja näevad, jätan parem enda teada. Igaks juhuks vaatan ise kiiruga mujale ja loodan, et ta midagi muud endal maha ei lõika. Silma hakkab veel koolipoisse, kellele on vist kogu lapsepõlve peale ostetud üks paar kingi, ning kelle jalg ei ole veel oma tulevasi suurusi saavutanud ning seetõttu ähvardavad need laeva moodi kingad iga sammu ajal jalast kukkuda.

Kuna tuleohverdusrituaal, mis paiga veel korra puhastab ja rahustab, on siiski nüüd kohe algamas, otsustan selle alguse ära vaadata. Teiste hulgas kõnnib ringi ja teeb kummardusi ka peaminister. Ja tundub, et enamikul inimestel pole aimugi, et nende hulgas on peaminister. Tema ainukeseks tunnuseks on oranži värvi suur sall, kuid vist ka sellega pole külainimesed väga kursis, et oranž värv peaministriga on seotud. Jätan nad õige pea kõik sinnapaika ja lähen lihtsalt magama.

Gangteng rinpotše kohalikku rahvast õnnistamas

Järgmine rituaal kohe otsa – maskitantsude festival ehk tsetšu

Nüüd tuleb välja vahe minu ja munkade vahel. Nemad nüüd magama ei lähe ja kes teab, võibolla need tagareas tukkujad valmistusidki ette hoopis rituaali järgmiseks osaks? Niipea kui tuleohverdusrituaal läbi saab, algab pärast lõunat kohe suurte sügiseste rituaalide ja festivalide järgmine osa – tsetšu. Tsetšu tähendab lihtsalt kümnendat päeva ja on seotud Guru Rinpotšega, kuid aastas korra tähistatakse seda eriti suurejooneliselt.

Öeldakse, et iga kuu kümnendal päeval laskub ta virgunud väljadelt inimeste valda inimesi õigele teele juhatama. Tsetšu festivali peetaksegi Guru Rinpotše auks ja see on üks suurimaid Bhutani rahvapühasid. Igas kohas tähistatakse seda pisut erineval ajal, eelkõige septembris ja oktoobris. Festivali põhisisuks on rituaalsed tantsud, mida tantsitakse nädal aega järjest.

Kui minu on suur teostamine nüüd pisut ära väsitanud, siis munkade käest ei küsi väsimuse kohta keegi. Väga paljud neist peavad lõunaks tantsuplatsil olema. Lisaks pole tavainimesel ja pealtvaatajal mingit aimu ka sellest, et päeval tantsu tantsimiseks ärkab üks vahetus munki üles öösel kell kaks, et teostada hommikuni kestev rituaal, mille käigus luuakse järgmise päeva tantsude mandala ja kutsutakse kohale kõik asjassepuutuvad virgunud olendid. Ja mina lihtsalt magan.

Pedlingi tantsud kui virgunud seisundi väljendus

Öeldakse, et Pedlingi traditsiooni tantsud on täiesti erinevad muudest vadžrajaana budismi tantsudest, sest need olevat Pema Lingpale õpetanud Guru Rinpotše isiklikult. Tsetšu lahutamatuks osaks on ka atsarad, punase kõvera ninaga tegelased, veiderdajad, kes teinekord monotoonsetesse tantsudesse, ehkki monotoonsed on need pigem neile, kes nende tähendust tõeliselt ei mõista, nagu näiteks mina, värvi ja vaheldust toovad.

Kuigi tantsud väljendavad virgunud seisundi saavutamise erinevaid aspekte ja on seetõttu pühad, ja öeldakse, et vaid tantsude nägemine võib inimesi negatiivsete emotsioonide võimusest vabastada, on atsaratele kõik lubatud. Nemad võivad tantsijaid külma kõhuga imiteerida ja neid isegi segada, näiteks üritada neilt mingit rituaalinstrumenti ära näpata. Tantsude vaheajal, mil üles astuvad külatüdrukutest lauljad, ahvivad atsarad hoolega ka lauljaid ja ajavad taga lapsi, kes ususvad tõsimeeli, et tegemist ongi päris kollidega.

Khenpo Singe on üles kirjutanud pisikese ülevaate tantsude kohta, mida Džamdrak tulku väga heas inglise keeles kõigile ette loeb. Lugemisest on tõesti kasu, sest alanud on turismihooaeg ning kõik kohad on turiste täis – ilma selgitusteta oleks toimuvast üsna raske aru saada.

Tsetšu festivali viimasel päeval riputatakse üles thongdröl ehk nägemise läbi vabastav tanka  ehk hiigelsuur rullmaal, mis katab täielikult templihoone ühe külje. Seda olevat aasta aega üks suur õmblustsunft brokaatniidist ja muust õmmelnud.

Sündmused kloostri taga

Sellega on ära loetletud need tegevused, mis käivad kloostri õue peal. Kuid tsetšu ei piirdu vaid sellega. Kloostri taga mäenõlva peal käib õhtupimeduses korralik pidu, mis ei tea ööst ega päevast. Sinna on ajutiselt üles seatud telgid ja müügiputkad. Osa munki on kokkadeks hakanud ja püsti pannud momo-restorani. Kõike saab Bhutani kohta väga pisikeste hindadega. Suurema osa restoranide menüü koosneb siiski vaid erinevat sorti Hiina kiirnuudlitest.

Politseinikud on hõivanud ühe baari. Juba esimese päeva õhtuks istub igas poes kaks või kolm munka, kes kannatamatult oma šanssi ootavad. Kui kevadel käis suur khenpo Pema Šerab, võttis nii mõnigi munk endale hardalt täielikud mungavanded. Loomulikult räägitakse munkadele eelkõige seda, et vaid mungana on tee virgumiseni kerge. Mis on loomulikult ka tõsi, sest teoreetiliselt peaks meel olema siis vaba igasugustest suhetega seotud piinadest ning meeleharjutusteks on aega rohkem. Kuid see oli ju kevadel, kui meel seadmuse poole kiskus, ja nüüd on käes kuldne sügis.

Tsölibaadivandeta Bhutani munkade tippsündmus

Loomulikult on ka palju selliseid munki, kes pole tegelikult täielikke vandeid ehk näiteks tsölibaadivannet andnud. Tsetšu on nendele munkadele aasta tippsündmus, sest see toob kokku kenasid tüdrukuid Bhutani igast kandist, kes turul või restoranis midagi müüa püüavad. Lisaks on kloostri ühte tuppa pandud magama kõik laulunaised ja tüdrukud ning õhtu saabudes kihab tuba sealt läbivoorivatest ja oma šanssi otsivatest munkadest.

Selle kõik uuris välja tšilip Sangje, mitte mina. Kui Sangje laulutüdrukutele külla läks, tundus talle, et tema on nüüd küll hiljaks jäänud, kõik paremad tüdrukud on munkade poolt juba ära võetud. Aga kohe sai ta aru, et see oli eksitus, sest nagu ta tüdrukute vahel koha sisse võttis, jätsid tüdrukud mungad kus seda ja teist ning istusid kõik tema ümber, sest tšilip on ikkagi midagi palju enamat kui kohalik munk.

Aga varsti on seegi melu läbi ja õnnelikud võivad olla need, kes suutsid hetkekski nende rituaalide sügavamat tähendust näha, et seejärel tavatoimetuste juurde naasta ja pisut selgema meelega edasi kulgeda.

Selget meelt,

Bhutani reisijuht Kadri Raudsepp

Korralik matkavarustus Islandi reisil tagab sulle muredevaba matkamise. Igal seiklejal tekib küsimus, mida matkale kaasa võtta ja mida mitte? Eriti, kui tegu on Islandiga, kus ilm vahetub kiiremini kui jõuad “Markarfljótsgljúfur“ öelda. Tuginedes isiklikele kogemustele, olen kokku pannud Islandi matkareisi varustuse nimekirja ja kasulikud nipid, mis võiks olla abiks sinu järgmise matka ettevalmistusel. 

Üldised matkareisi tõed

Siinsed soovitused sobivad hästi Laugaveguri matkaraja läbimiseks, kus on ööbimine telkides. 

Mitmepäevasel matkareisil ööbimisega telkides tuleb kogu kraam ise seljas ära vedada. Jälgima peaks, et kaasas on täpselt nii palju kui vaja ja täpselt nii vähe kui võimalik.

Riietust kaasapakkides jälgi kihilise riietuse põhimõtet. Kui parasjagu mäest üles rühid, siis keha läheb kiiresti kuumaks. Pikemat puhkepausi tehes jahtub keha maha. Siis on hea kerge jope peale visata, et külmetama ei hakkaks. Kihid aitavad ka Islandi muutliku ilmaga. 

Matkavarustus Islandi reisil päevaks: 

Seljakott minimaalselt 60l, meestel 80l
Mitmepäevase matkareisi puhul võiks seljakoti raskus jääda 15-20 kg kanti. Jälgi, et seljakott oleks mugav ja kuskilt ei hõõruks. Seljakotil peab kindlasti olema ka vihmakate!

Kerge seljakott päevasteks matkadeks
Islandi matkareisil Laugaveguri rajal on võimalusi matkata ka kämpaplatsi ümber kergema kotiga. Kerge seljakoti sisse peaks mahtuma snäkid, vihmariided, joogipudel, isiklikud ravimid ja mõned hügieenitarbed. Seda saab ka lennukis käsipagasi kotina kasutada. Kui kerget seljakotti parasjagu ei kasuta, siis rulli see väikseks ja paki suurema seljakoti sisse. 

Sissekäidud matkasaapad
Mugavad ja sissekäidud matkasaapad on iga eduka matka alustalad. Kui sa ostad eesseisva matka jaoks spetsiaalselt uued jalanõud, siis pane aga saapad jalga ja hakka nendega juba Eestis olles tööle jalutama, koeraga jalutama, poes käima või võta ette mõni pikem matkapäev Eesti radadel. Põrguvalu tekitavad villid võivad kogu su matkakogemuse ära rikkuda. Jälgi, et saapad oleks kindlasti kõrge säärega (toetaksid hüppeliigest), vetthülgavast materjalist (nagu nt. goretex) ja jäiga tallaga. 

Kerged jalanõud (kanna juurest kinnised sandaalid)
Laugaveguri rajal läheme ka jala läbi (mitte üle!) mitme jõe. Jõe põhjas on tavaliselt teravate äärtega kivid. Kui sa just kargesse liustikujõkke sulpsu teha ei taha, siis hea tasakaalu nimel on teravatel kividel sobiv kanda sandaale või spetsiaalseid vees käimise jalanõusid. Kindlasti jälgi, et need kerged jalanõud oleks kanna juurest korraliku kinnitusega! Lihtsad varbavaheplätud veavad sind matkareisil alt. Need panevad kohe jõevooluga jala otsast plehku. Kaasavõetud kergeid jalanõusid on hea ka telklas paterdamiseks jalga tõmmata. 

Veekindlad matkapüksid & vihma- ja tuulekindel jope
Islandil võib vabalt juhtuda, et päeva jooksul saad nautida sooja päikest ja kerget, mõnusalt jahutavat tuulekest, kuid järgmisel hetkel tervitab sind horisontaalne vihm ja tuulgi annab oma parima, et müts peast minema puhuda (jah, seda on juhtunud). Eeskujuliku vihma ja tuule koostöö tõttu vihmakeep sind ei aita. Panusta parem kvaliteetsetesse vihma- ja tuulekindlasse jopesse ja pükstesse. Islandil matkamiseks on 10 000 mm veepidavus vähe. See võiks olla vähemalt 15 000 mm. Õige riietuse valikuks konsulteeri matkapoes müüjaga. 

Matkakepid
Tulevad sulle kindlasti kasuks, eriti järsematel langustel ja jõeületustel! Soovitan soojalt! 

Kerge sulejope või sulevest & kerged matkapüksid
Laugaveguri matkarajal jalutame suure tõenäosusega ka lumel, kuid hoolimata sellest ei ole paksud joped sobivad. Vettivad kiiresti ja kuivavad kaua. Matkapüksid olgu samuti kerged ja õhku läbilaskvad. 

3 paari matka- või spordisokke
Kui su jalad higistavad, siis puuvillased sokid vettivad kiiresti, kuivavad aeglaselt ja nii on ka villid kergemad tulema. Soovitan hoopis spetsiaalseid matka- või spordisokke. 

2 alus- või t-särki & 3 komplekti aluspesu, pikkade käistega pluus
Ka nende kaasapakkimisel tasub jälgida, et need oleksid kiiresti kuivavast materjalist. 

Fliis või analoogne riietusese
Fliis pane selga õhtul kämpaplatsil tiksudes. Õhtused temperatuurid võivad minna alla +10C. Külmavaresed saavad seda ka öösel kasutada ja mõnusalt magamiskotis kerra tõmmata.

Kindad, kerge müts & sall või buff
Hommikud võivad Islandil olla karged. Kaitse käsi, pead ja kaela külma eest. Kerged kindad tulevad abiks ka vihmase ilmaga. Ka need võiksid olla kiiresti kuivavast materjalist. Vanaema kootud villased kindad võivad sulle kahjuks lisaprobleeme valmistada.

Päikeseprillid & päikesekaitsekreem
Päikeseprillid olgu korraliku UV kaitsega. Pilvitul päeval lume peal kõndimine osutub ilma päikeseprillideta üheks Kolgata teeks. Ka SPFiga kreem on Islandil vajalik! 

Hügieen matkareisil:

Isiklikud hügieenivahendid
Võta kaasa väike seep karbis või väikeses anumas kolm ühes keha-näo-juuste pesuvahend. Matka jaoks on mugavad ka näiteks tahked šampoonid. Jälgi, et sa klaaspotsikuid kaasa ei võtaks. Need kaaluvad mõttetult palju. 

Niisked salvrätid
Läheb vaja rohkem kui arvata oskad. Nendega on hea käsi puhastada ja ka kehalt higi maha tõmmata. 

Isiklikud ravimid
Matkajuhil on kaasas üldine esmaabikott, kuid omade, spetsiifiliste tervisemurede jaoks võta kaasa isiklikud ravimid. 

Tualettpaber
Kui vaja kivi taha minna. ? 

Ujumisriided
Landmannalaugaris saab looduslikus kuumaveebasseinis mõnuleda. Sündsuse huvides on ujumisriided rangelt soovituslikud. 

Kerge matkarätik
Lähed ujuma või pessu… Abiks ikka. Võta kaasa kerge matkarätik, mida saab ühe keskmise kämbla suuruseks kokku pakkida. Kaalub vähe, kuivab kiiresti ja ruumi ka palju ei nõua.

Matkavarustus ööseks:

Magamiskott ( -10c)
Reeglina tasub kaasa võtta magamiskott, mille näidud jäävad veidi madalamasse temperatuurivahemikku, kui päriselt oodata võib. Islandi matkareisi magamiskott vali endale kerge ja temperatuuri mugavustsoon võiks jääda nulli ja mõne miinuskraadi vahele. Öiseid külmakraade suvisel Islandi matkal veel olnud ei ole, aga Islandilt võib kõike oodata. 

Magamismatt
Magamismatiks sobib tavaline nö peno, millele on termokiht peale pandud, sest põhiline külm tuleb maapinnast. Pehmenduse jaoks on minul veel lisaks õhuke ja kerge täispuhutav magamismatt, sest Islandi telkimisplatsid on tavaliselt päris kõval pinnasel. 

Soe ja pikk aluspesu, soe müts & villased sokid
Mis riided panna selga magamiseks telgis? Telgis ööbimisega matkareisi magamisriietusega lähevad arvamused kahte leeri, kus üks pool ütleb, et riietuda tuleks õhukeselt ja teised ütlevad, et selga tuleb panna ikka korralikult riideid. Mina ütlen, et see on katsetamise asi, kus kõik sõltub sinu magamiskotist ja -matist ning personaalsest termostaadist. Olen täheldanud, et telgis ööbides külmetavad naised rohkem kui mehed. Aga ööseks pane igaljuhul pähe soe müts (suur osa sooja eraldub just peast) ja jalga villased sokid. Appi tulevad ka spetsiaalsed varbasoojendajad, mida matkapoodides leida võib. 

Pealamp
Olgem ausad, suvel Islandil pealampi väga vaja ei lähe. Aga kui on vajadus öösel telgist välja koperdada põit kergitama või oled sunnitud võtma osa öisest, plaanivälisest telklaagri evakueerimisest (on ka seda ette tulnud), siis tasub pealamp siiski kaasa võtta. Taskulamp ja mobiilivalgustused võivad olla tülikad, sest neid kasutades on sul vaid üks käsi vaba. 

Varia matkareisil:

Mõned veekindlad kotid riiete ja varustuse jaoks
Hoia oma matkavarustus Islandi reisil kuivana! Kui peaks juhtuma, et satud matkama vihmasel päeval, siis tasub seljakotis kogu varustus pakkida veel lisaks ka väiksematesse veekindlatesse kottidesse (kasvõi kilekotti või spetsiaalsetesse veekindlatesse kottidesse). Seda eriti magamisriiete, -mati, ja -koti puhul. Neid peab iga hinna eest kuivana hoidma!

Paar suurt prügikotti
See on üpris spetsiifiline soovitus Islandile matkama minnes. Öösel jääb seljakott telkides tihtipeale telgi eesruumi, millel tavaliselt põhja ei ole. Et su seljakott sopa peal ei vedeleks, on sellele soovituslik alla panna üks suurem prügikott või terve seljakott lausa prügikoti sisse tõmmata. Nii püsib seljakott kenasti puhta ja kuivana. 

Toidunõud, termos, matkanuga, joogipudel
Sandberg Reiside Islandi matkareisil valmistame sööki ühise pajaga. Priimust ja potte pole sinul vaja eraldi kaasa võtta, aga matkavarustus Islandi reisil peaks sisaldama siiski ka isiklikke sööginõusid.

Akupank
Laadida saab Reykjavikis, kuid Laugaveguri matkarajal mobiililaadimise võimalust ei ole. Kämpaplatsidel on küll hütikesed ja kohalikud matkavahid, kes elektrit kasutavad, kuid avalikke pistikuid ei ole. PS! Akupank võta lennukis käsipagasisse. Äraantavasse pagasisse lennureisil seda jätta ei või! 

Taassuletavad kotikesed
Igast suuremast Eesti toidupoest saab osta taassuletavaid kotikesi. Sinna on hea panna niiskust kartev varustus nagu näiteks mobiil, akupank, vihik jms. Taassuletavad kotikesed tulevad abiks ka siis, kui loodus matkarajal kivi taha kutsub. Esteetika huvides on viisakas kasutatud tualettpaber koti sisse panna ja endaga kaasa võtta, et alles telklaagris ära visata. 

Fotoaparaat 
Ilmselgelt on Islandil loodusimesid pildistada pea iga nurga peal. Tänapäeval on mobiilid kvaliteetsete fotode jaoks juba väga tasemel. Kui aga on suurem huvi fotograafia vastu, siis ei jää muud üle, kui fotokas kotti pakkida. 

Kliimakindel ehk nö MacGyveri teip
Teip päästab sind mitmest täbarast olukorrast, kus on vaja parandada telki, saapaid, kotti, riideid. Ausõna, see teeb imesid! Kui tervet rulli ei taha kaasa vedada, siis keri osa teibist termose või joogipudeli ümber. Nii leiad teibi alati kiirelt üles. 

Tuled sa meiega Islandi matkareisile või lähed omapäi muudele, põnevatele radadele kondama, siis loodan, et nüüd on pilt selgem, mida matkareisile kaasa pakkida ja mida mitte. Kui sul tekkis küsimusi või soovitusi, siis võta aga julgelt ühendust.

Kerget sammu! 
Islandi matka reisijuht Kristiina Roosild

Tule ja rända minuga Hokkaidole, Jaapani põhjasaarele. Kiikame sisse selle põneva Päikesemaa hoopis teistsugusele saarele. Hokkaido saar on palju metsikum ja rahulikum kui peasaar Honshu oma miljonilinnadega. Aga alustame meie rännakut päris algusest.

Hokkaido saar tervitab

Sapporosse jõudes oli meil vastas kohalik giid/autojuht Peter. Teda oli väga lihtne ära tunda, kuna ta oli peale meie ainukene valge inimene kogu lennujaamas, pluss ta on julgelt kaks korda nii pikk kui üks keskmine jaapanlane. Peter on ise lõuna-aafriklane, kuid enamus oma elust elanud Hokkaido saarel. Istume meie privaatsesse minibussi ja sõit võib alata. Peter oli meile organiseerinud ka väga isuäratavad bento boxid.

Hea teada! Bento Box on Jaapanis väga populaarne toidukarbike, mis tavaliselt koduse söögiga tööle lõunapausiks kaasa võetakse.

Bento Box on ka poes mugavalt müüa.

Jet lag hakkas võimust võtma. Sõitsime läbi mäeaheliku Obihirosse hotelli. Puhkasime ja juba sai ka kuulsa jaapani onseni ära proovida. Onsen on eriline jaapani kuumaveevann. Onsenis käies peab järgima mitmeid käitumisreegleid ning kui kõike kohe ei tea, siis võib end päris lollilt tunda. Grupikaaslased said vajalikud juhised ja üldpilt oli selge.

Vedelesime vannis ja õhtul läksime kogu grupiga restorani. See oli juba äge kogemus iseenesest. Jaapanis on selliseid söögikohti palju, et kui sa ei tea, kus see on, siis ega sa seda naljalt üles ka ei leia. Sama sellega. Läksime ühest päris suvalisena tunduvast uksest sisse, läbi kitsa trepilabürindi, väga salajasena näivast uksest sisse ja olimegi üüratus pubis. Meid oodati naeratus näol. Toidulaud oli maitsev ja mitmekesine. Tofu, tempura köögiviljad, edamame oad näksimiseks, kala ja mida kõike veel. Väga mõnus reisi algus!

Soba ja lehmad

Järgmisel hommikul jalutasime sügisvärvides looduspargis. Päike paistis ja tunne oli mõnus. Tõeline Jaapani sügis. Lõunasöök oli järjekordne elamus sobarestoranis. Söögipulkadega hädas olnud eestlastele halastati ja pakuti supi jaoks ikka kahvel ka pihku.

Hea teada! Soba on tatranuudel, mida süüakse kas supi sees soojalt või ka eraldi külmalt.

Soba nuudlid ja tempura krevett

Edasi uudistasime Tokachi farmis. Meie kihistasime ikka naerda küll, kui piimafarmi giid meilt uuris, et kas me enne lehma oleme näinud (ning näitas kirglikult meile väga detailseid lehmajoonistusi)? Me talle igaks-juhuks ei maininud, et mõni meist on isegi lehma lüpsnud. Aga Hokkaido saarel just see kant on tuntud piimatööstuse koht. Seejuures jaapani söögikultuuris ei ole piimatooted üldse nii olulisel kohal kui näiteks Eestis. Seega, mõne Tokyost pärit turisti jaoks võib Hokkaido lehmade hingeelu olla vägagi silmiavardavaks teadmiseks. Kuulasime põnevusega, mida kõike lehmapiimast teha saab ja pärast saime isegi kätt proovida või ja kohupiima valmistamisel. Õhtuks jõuame Kushirosse.

Kushiro Shitsugeni rahvuspark ja Michelini restoran

Kushiros alustame hommikut kerge jalutuskäigu ja kohaliku turu külastusega. Vaalaliha, kala, riis, kõvasti muud pudi-padi. Väga kirev ja suur valik! Sõidame Kushiro Shitsugeni rahvusparki ja teeme kergemad jalutuskäigud laudradadel. Rahvuspark on tuntud just oma eriliste märgalade poolest. Väga kaunis loodus ja vaateplatvormil teeme ka toreda grupipildi. Jõuame õigeks ajaks Nakashibetsusse Michelini tähekesega restorani. Jalanõud jalast, istume põrandal olevatele patjadele maha ja tellin roa udon nuudlitega. Kõigi road on tõelised meistriteosed, millest teeme tuhandeid pilte. Tundub, et eurooplasi siia tihti ei satu. Kaks noort restoraniteenindajat muudkui itsitasid pihku ja olid ilmselgelt väga elevil, et neil sellised kauged külalised on.

Hea teada! Udon on paks nisujahu nuudel, mida süüakse tavaliselt kerges puljongis ja luristatakse pulkadega suhu.

Udon nuudlid

Õhtu eel läheme väga täis kõhtudega observatooriumisse, kus avanevad võimsad vaated ümberkaudsetele mägedele. Naudime vägevaid vaateid ja sealsamas ostame endale ka kolossaalsed jäätised. Jäätise peale saab valida endale igasugu nunnusi karuküpsiseid ja kiisukommikesi.

Hea teada! Jaapanlaste nunnukultuur ehk kawaii on väga levinud. Mõnikord on näha isegi teedeehituse tõkkepuid, mis on disainitud näiteks nunnudeks, roosadeks jänkudeks. Muidugi leidub hulgaliselt täiesti tavalisi igapäeva tarbeesemeid (keedukann, tass jms) Hello Kitty ja Pikachu kujundusega. Ka käiakse ülinunnude karvaste seljakottidega, kuhu on kinnitatud lipsukesi, südameid, tähti, vikerkaari, mõmmisid – kõike, mis vähegi nunnu on!

Üks Jaapani suurimaid taifuune möllab

Õhtul seame end hotellis sisse. Mõnuleme järjekordses onsenis ja grupp on suhteliselt õndsas teadmatuses, mis Jaapani peasaarel Honshul toimub. Hotellitoa telekast vaatame päris tõsiseid uudiseid. Taifuun korraldab Jaapani peasaare keskosas totaalset kaost. Mõned reisikaaslased tundsid isegi väga kerget maavärinat. Hiljem saime teada, et tegu oli ühe suurima taifuuniga, mis on kunagi Jaapanis registreeritud. Hagibise nimeline taifuun oli ka üks kõige survamam pärast 1979. a taifuun Tipit. Ja tõesti, 5.7 palline maavärin registreeriti peasaarele suhteliselt lähedal meres. Et sellest vähe veel ei oleks, Chiba prefektuuris möllas ka tornaado.

Kinnitasime Peteriga, et vastavalt ilmaennustustele Hokkaidole taifuuni suurem mõju ei jõua. Taifuuni põhiline laastustöö toimub allpool peasaarel, kuid ka meiegi saame järgmisel päeval veidike taifuuni ääreala tunda.

Hommik on tuuline ja vihmane. Kõigil on korralikud vihmakindlad riided kottidesse pakitud ja pärast jaapanipärast hommikusööki sõidame pool tunnikest Notsuke poolsaarele. Notsuke on 28 km pikkune, kiitsakas, krevetikujuline leetseljak. Kõige kitsama koha pealt on poolsaar vaid 60 m lai.

Raju ilm Notsuke poolsaarel

Poolsaarel on väga põnev ja hoopis teistsugune loodus kui mujal. Notsuke vajub merre 1.5 cm aastas ja seeläbi on sealsed vanad metsad osaliselt juba mere meelevallas. Siin on ulmelised vaated Todowara ja Narawarale. Need on surnud kuuskede ja tammepuude metsad. Eriline loodus meelitab ka palju pesitsevaid linde. Teoorias oleks saanud jalutada ka laudteedel, mis viivad maailmalõppu meenutavatesse metsadesse, kus on praktiliselt vaid roikad püsti. Aga taifuuni tõttu oli osa poolsaarest külastajatele kinni pandud.

Notsuke poolsaare müstiline loodus.

Jalutasime nii kaugele kui lubatud. Tuul ja vihm olid tõesti tugevad, aga siit oli väga hea vaade taamal möllava taifuuni tumedatele pilvedele. Saatsin kõigile, kes taifuuni hävitava jõuga lähemalt kokku puutusid, positiivseid mõtteid ja olin tänulik, et meie grupil õnneks läks. Mõtlen endamisi veel, et päris hea, et sügisene Jaapani matkareis Sandbergiga peasaarel ära jäi. Peaksin praegu grupiga just seal olema. Vanajumal vist hoiab! Tagasisõites oli meil seltsiliseks külgtuul ja võimsad lained, mis jõuliselt üle blokaadide heitsid ja kenasti ka meie minibussi soolaseks pritsisid.

Teeme pausi Rausus, kust on hea ilmaga näha ka Kuriile. Lähme kohalikku, lihtsasse restorani. Tellin taimetoitu. Peter ja mina räägime veel ettekandjale korralikult üle, et toidus ei oleks liha ega kala. Ettekandja noogutab arusaadavalt, kummardab, ning 10 minuti pärast toob mulle nuudlisupi, mida kroonib üks võimas lihakäntsakas. Tundub, et midagi läks vist tõlkes kaduma… Igatahes Peter võtab väga rõõmsalt lihakäntsaka endale, grupikaaslased jäid kõrvallaualt kingituseks saadud kala sööma ja mina läksin bensukapoodi onigirit ostma.

Hea teada! Onigiri on tavaliselt kolmnurgakujuline jaapani riisisnäkk. Onigiri on mässitud nori (vetika) lehesse ja täidisena on valikus kana, kala, oad, vetikad jpm.

Paljad jaapani mehed ja romantiline päikeseloojang

Meie päevakava on veidi teistsugune taifuuni tõttu. Seetõttu teeme plaanivälise peatuse ühes vähetuntud, looduslikus väli-onsenis. Autotee ääres läheb metsarada aina sügavamale, kuniks jõuame onsenini. Naiste poolel on siiski seinad ümber ja meeste oma on vaid osaliselt varjatud. Meie naistekari jalutab paha-aimamatult kogu onseni armsat kompleksi uurima, kui jõudsime kogemata paljaste jaapani meesteni. Selle asemel, et piinlikult oma strateegilisi kehaosi varjama hakata, lehvitasid paljad jaapani mehed meile kahe käega. Ja nii suurt naeratust polnud me veel enne kellegi suul näinud. Vabandasime viisakalt ja taganesime kiiresti.

Pärast väga kuuma onsenis ligunemist võtsime suuna põhja poole. Tegime peatuse Utoros ja ronisime kalju otsa, kus oli võimas vaade kaljusele rannikule. Romantilise päikeseloojangu eel külastasime ka maalilist Oshin-Koshin koske. See oli küll üks imeilus päeva lõpp kose juures, mägede taustal. Tänane päev on küll tõestanud, kuivõrd võimas, kohati apokalüptilisena näiv, ent ilus on loodus!

Kohtumine ehtsa karuga

Plaanis on Shiretoko Viis Järve. Sügisene värvideküllus on imeilus, päike on väljas ja taifuunist pole halba haisugi alles. Sõidame autoga mööda ühest päris suurest inimestemassist, kes kõik alla orgu vaatavad. Ilmselgelt on tegu ju millegi huvitavaga ja meiegi tahame vaatama minna. Peame bussi kinni ja ennäe, all orus püüab karu jõest rahulikult kala. Jõeäärse maja teisel poolel askeldab üks kohalik jaapanlane oma aiakäruga. Huvitav, mida ta teeks, kui ta teaks, et tal teispool maja karu on? Aga äkki on nad juba teineteisega nii harjunud, et ei lase end häirida? Hokkaido saar peidab endas palju metsloomi, kes on inimtegevusega harjunud. Kitsed, hirved metsaservadel on üpris tavaline nähtus. Meie nägime põllu peal üks päev ka muidu ohustatud õnnekurgi!

Õnnekured

Hea teada! Ainuüksi Hokkaidol leidub umbes 10 000 pruunkaru.

Shiretoko Viie Järve jalutuskäik oli täeisti lummav. Mõnikord jalutasid meist mööda kohalikud, kes aegajalt kätega paar plaksu lõid. Plaksutamine pidavat karude vastu aitama. Mõned panevad isegi väikese “karukellukese“ seljakoti külge kõlisema, et karu hääle peale minema ehmataks.

Hokkaido saar ja ainude kultuur

Õhtul teeme lühikese fotostopi Taevateel. 28 km pikk sirge Shari linna juures. Sõidame edasi Akani järve äärde, mis on tuntud ainude kant. Ainud on Hokkaido põlisrahvas, keda jaapanlased alates Meiji restauratsioonist aastaid represseerisid ja põlgasid. Ainud juba näevad hoopis teistsugused välja: tumedam nahk, meestel habemed, naistel tatoveeringud. Selle aastatuhande alguses Jaapani valitsus siiski tunnistas, et ainusid on alusetult diskrimineeritud. Nüüd toetatakse ja edendatakse ainude kultuuri, kuid Jaapanil, etniliselt väga homogeense riigina, on veel pikk tee minna ainude täieliku aktsepteerimiseni.

Sõime jaapanipärast õhtusööki ja läksime lühikesele, ent väga toredale ainude etendusele nende kultuuri- ja pärimuskeskusesse. Saime meiegi ringis tantsida! Siin oli ka väike puitmajakestest ainude küla, kust soovijaid ostsid nende traditsioonilisist käsitööd ja seeläbi toetasid ka nende kogukonda.

Kapsaväljad kuppelmaastikul ja erksinine vesi

Võtame suuna Furano poole. Enne teeme peatuse Biei linnakases ja külastame Shikisai no Oka lillefarmi. Kogu siinne regioon on tuntud oma kauni kuppelmaastiku poolest ning taamal terendab võimas, lumine Tokachi mäeahelik. Lillefarmis küll sügisel enam suvelilli ei olnud, kuid see eest värvilisi kapsaid leidus küll ja veel. Jalutasime üliilusa maastikuga lillefarmis ja uudistasime pärast suveniiripoes, kus leidus kõvasti erinevaid lavendlitooteid.

Järgmine peatus Aoiike ehk Sinine tiik. Kui Hokkaido saar ja siinne loodus on tunduvalt metsikum, kui seda on peasaarel, siis võiks arvata, et tegu on loodusliku tiigiga. Aga ei. Selleks, et kaitsta Biei linna Tokachi vulkaanipurske eest, ehitati siia võimsad tammid ning tiik on tekkinud ehitustööde tulemusena. Seejuures tiigi erksinine värvus ilmus täiesti tahtmatult, kuna vees leidub nii alumiiniumi kui ka väävlit. Turistikohaks sai see samuti poolkogemata, kui üks fotograaf nii muuseas imeilusa tiigi otsa komistas ja selle ilu internetiavarustega jagas. Rahvast oli siin tõesti palju, aga see eest tiik näeb välja ulmeline. Pilte klõpsisime ikka kõvasti.

Suhteliselt lähedalt leiame ka järgmise vaatamisväärsuse, Shirahige kose. Enne seda viib kohalik giid Peter meid oma lemmikkohta, kuhu ta mõnikord kohvitassiga istuma tuleb, et lihtsalt vaikust kuulata ja vaadet Tokachi mägedele nautida. Teeme seda meiegi, küll ilma kohvita. Päike on peaaegu loojumas, kui jõuame kose juurde. Shirahige kosk on tuntud ka Valge Habeme nime järgi ning all jões on järjekordselt vesi erksinine. Võimas! Päike loojus ja järsku läks väga külmaks. Vaid mõned kraadid üle nulli. Kobime kiiresti bussi külma eest peitu ja sõidame hotelli.

Okonomiyaki seiklused

Õhtusöök on järjekordselt tõeline kogemus. Läheme okonomiyaki restorani. Mina tulen jälle oma taimetoidu jutuga. Seekord läks peakokk väga õhevile ja oli õnnelik, et saab oma uut taimetoidu menüüd minu peal katsetada. Uuris, kas on okei, kui ta teeb mulle üllatustoidu. Muidugi on okei, palun väga! Pakkus mulle veel tasutagi süüa. Päev ei saa enam paremaks minna. Näeme pealt, kuidas kokad süüa valmistavad ja IGA tellitud toit on tõeline kunstiteos, portsud on suured ja inimesed oigavad juba poole peal.

Hea teada! Okonomiyaki on Jaapani stiilis väga paks praetud pitsa. Selle sees on tavaliselt hakitud kapsas, jahu, muna, jamss. Nii sisse kui peale saad panna täpselt selliseid lisandeid nagu ise soovid. Olgu selleks liha, kala, köögiviljad jpm. Okonomi tähendab midagi sarnast nagu “kuidas ise soovid“.

Okonomiyaki

Mina ootan elevusega oma taimetoiduüllatust. Ootused on suured ja kõht on väga tühi. Ja mis ma saan, üks karamelliseeritud sibul… ja kõik. Kogu grupp vaatab kaastundlikult minu poole. Söön oma muidu väga maitsva sibula pettunult ära. Kui õhtu lõpetatud oli, läks mõni söögitäit maha jalutama, mõni onsenisse või niisama puhkama. Mina läksin Peteriga toidupoodi endale süüa ostma. (Pilti mul kahjuks sibulast ei ole. Tühi kõht ei tulnud selle peale, et võiks olukorda jäädvustada.)

Shinto tempel ja lõpuks ometi sushi

Külastame põnevaid looduskauneid kohti, kuni lõpuks oleme juba päris Sapporo lähedal. Läheme kogu saare kõge tähtsamasse pühamusse, Hokkaido Templisse. Kummardame shinto värava ees, teadvustame, et siseneme pühale maale. Järgime shintoismi kombeid: peseme käed ja suu, plaksutame ja kummardame nagu vanad kalad muiste. Kui pühad rituaalid tehtud, siis saame kõvasti pildistada ka kohalikku pruutpaari. Umbes 4 aastane kõpskingade ja pitskleidikesega lilleneiu võtab koha sisse ja poseerib meile ääretult hea meelega. Fotokad klõpsivad igas nurgas ja huvi on suur. Nagu tõeline jaapani filmistaar!

Õhtul läheme sushirestorani, millest on grupp juba pikalt rääkinud. Noh, et millal Jaapanis siis lõpuks sushit saab? Sushi Jaapanis nii populaarne söök ei olegi nagu võiks arvata. Julgeks öelda, et nuudliroad on palju igapäevasemad. Meenutame olnud reisi muheda õhtuga. Hotellis veel viimane võimalus onsenit nautida. Jällenägemiseni, imeline Hokkaido saar!

Tervitustega,

Hokkaido reisijuht Kristiina Roosild